Kaarli reisikiri

Ehh, olen pikalt kaalunud varianti, et teha natukene manti. Tegelt kaalusin varianti, kas kirjutada või mitte. Ilmselt peaks ikka kirjutama muidu hääd sõbrad ja kallid pereliikmed saavad aimu meie elust ainlt läbi roosade prillide. Ma ei ole eriline jutumees seda teavad ilmselt kõik ja selle postituse valmimine võib võtta kuid. Õnneks ei pea selle üllitisega kuhulegi jõudma. Juba postkaartide saatmiseks kulus aega nädalaid, esimene nädal ostsin postkaardid, teisel nädalal kirjutasin aadressid peale ja kolmandal nädalal sai jutt peale kirjutatud ja posti pandud. Ja kojusaatmise pakk ei ole veel üldse postkasti jõudnud. Kodused ärge põdege- küll potsatab ka teie postkasti ühel päeval miskit Austraaliast.

Praegu siis istun Krissu töö juures, 6. h läheb, sellest paar tundi sai laoruums magatud. Ühesõnaga hetkel olen jälle meeleheitel koduperemees ja kuna auto vahepeal natuke töötab siis saan jälle rõõmsalt Krissu hommikul kella kuueks tööle tuua. Autoga on üldse lood kusised. Mõni päev enne jõule suri ära bensupump ja jäin teeäärde. Õnneks töökaslane on hiromant ja ütles mulle päeval, et kui mu auto ära kustub siis võin tema autot kasutada. Saigi siis farmeri tütar järgi kutsutud ja auto tee äärde jäetud. Järgmisel päeval tõmbasime selle rondi farmi. Kaks päeva sain sõita natuke suurema ja käredama pilliga, võrratu. Paari päeva pärast olid tulemas jõulud ja meil oli Perthi bukitud hotell, mida me ei saanud enam ära ka canseldada. Tegime minu töökaaslasele mõned vihjed, et äkki annab autot aga tal oli seda endal vaja. Bussidega on siin äärmiselt kitsas, seega otsustasime hääletada. Hääletamine osutus äärmiselt edukaks, mõlemal korral pakuti meile teelt-ukseni teenust. Jõulud olid iseenesest alla harju keskmise, mingit meeleolu ei olnud. Võibolla lihtsalt väikse viina viga. Kõige meeleolukam oli see kui Krissu 25nda hommikul hästi kurvaks muuts ja koju tahtis. Sys ma mõtli ku hää om iks joulu aigo kotohn ollaq, hapukapstit ja valõqit jõhvõrdada, hää et hindäl ikk pääle es tulõ. 24 ja 25 tatsasime mööda linna ringi (40 ja rohkem temperatuuri) ja puuripandud elajaid käisime ka vaatamas, 26ndal tegelesime enamus päevast kojujõudmisega.  Jõuluvana tõi mulle trussikud, arvutimängu ja näokreemi. Krissule kella ja lõhna.

Pühad läbi, a kui koju jõudsime oli külmkapi uks pärani lahti ja 3 päeva 40 tempsi oli teinud oma töö. Jala poodi ei viitsinud minna (30km) nii, et elasime paar päeva näljas. Krissu tellis siis autole uue bensupumba. Olin juba päris rahul, et vahetab pumba ära ja kõik mured lahendatud. Aga sellest kujunes üks ääretult piinarikas üritus. Krissul on siin üks austaja (ma nimetan teda peikaks aga minuarust ei ole ta väga konkurentsivõimeline) kelle isa on automehaanik ja siis Krissu rääkis selle tüübiga ja ta isa pidi autot vaatama. Tegelt juhtus hoopis nii, et see tüüp vaatas ise auto üle nii, et isa oli telefoni otsas. Siis ta kruvis pumba välja ja viis selle isa kätte testimiseks, jah, pump oli katki. Kui oli kätte jõudnud pumba vahetamise päev palusin Kristiinal sellele tüübile helistada ja küsida et kas pumba ümber olev plastmass on tema käes või ta jättis selle autosse. Ja siis ta hakkas vaidlema, et tema käes on ainult pump ja mingit plastik konstruid ei ole tema käes ja auto peal ka ei ole ja blablabla, lõpuks sai jutt ikka nii kaugele, et ta laseb oma ülemusel pumba kuhugi postkasti panna ja me saame selle ikkagi kätte. Aga siis mingi hetk ta helistas Krissule ja ütles ``ma helistasin sinna autopoodi, kust te pumba tellisite ja uurisin järgi (Krissu oli ka juba sinna poodi vahepeal helistanud ja mingit plastmassi küsinud), et pumba ümber pole mingit raami ja ta ei lase seda pumpa sinna postkasti panna“ (ikka korralik mäsu) ma olin juba mega kettas, et mida vittu, ja siis hakkas Krissu ka, et äkki ei olegi mingit plastiku asja ja, et ma panen segast ja tal on ka juba piinlik. Siis hakkasin ma  mõtlema, et ok äkki ma panen villast ja tüüp on lihtsalt nii kõva skilliga, et võttis pumba ilma raamita välja. OK hakkasin siis jala kodust roadhouse poole  minema, Krissu läks rattaga tööle, sain siis tunnikese jalutada enne kui üks auto mu pääle võttis. Krissu ülemus otsis linnast pumba ära ja viskas mu sinna auto juurde ää. Lähen siis autosse, vaatan paaki, ja seal oli tühjus, raske oli ennast tagasi hoida. Hellasin siis Krissule, asjad said nii kaugele, et Krissu ülemus otsis vana pumba koos kõigi lisadega kuskilt üles ja tõi mulle. Pumba vahetus võis alata, loomulikult oli uus pump made in China ja kaugeltki mitte originaali sarnane, leiutamine hakkas pihta siis. Lõpuks sai valma, keerasin süüdet ja sõit võis alata. Läksin siis Krissu töö juurde ootama, kuna ta lõpetab.  Õhtul tahtsime autoga koju minna aga too arvas, parem oleks kui me läheks jala. Pool tunnikest ootamist ja auto läks käima, võrratu tunne on see. Ühesõnaga meie auto ei tööta endiselt. Võibolla katsetame sellega minna aastavahetuseks Perthi, eks me näe mis saama hakkab.

Asjad mis meil siin veel ei tööta või hingitsevad hädavaevu: Krissu mobla, Krissu kell (jõulukingitus), peldikupotid, veepump, internet, AUTO,telekapilt, Kaarli plätad.

Kaheksas tund Krissu töö juures, just praegu  lendas üks mees siia sisse ja palus telefoni. Naine tahtis teda ära tappa ja politsei tõi ta roadhousi juurde, et ta saaks bussiga Perthi põgeneda. Mehe jutu järgi ei olnud see esimene tapmiskats, millepeale näitas enda käel olevaid arme. Tal ei olnud raha ja Krissu andis talla piruka, vee ja paki suitsu. Sellepeale ulatas mees Krissule tänutäheks kõrvarõngad.

23ndal oli minu kombainerikarjääri viimane päev kuna vili sai otsa. Esimesel tööpäeval suutsin korraldada kohe äksidendi. Keerasin külili ühe toru ja see läks täitsa katki, õnneks sai süü ajada auto käsipiduri peale. Ja sellega ei piirdunud minu esimese töönädala ehmatused, ükspäev läksin põllule ja vaatan kombainil tagumiku peal mingi must laik. Oli võtnud öösel natukene tuld. Vot siis lõi sapsu sisse aga samas oli hea meel, et kombain ja pool mandrit üldse alles on. Kogusin julgust ja hellasin farmerile „tule siia ma pean sulle midagi näitama“. Uurisime vähe asja ja jõudsime järeldusele, et mina seda põlema ei pannud. Vandusime, raputasime tuha maha ja tööpäev võis alata. Sellel farmeril on annet karjuda hästi kõvasti fuck, eriti karm on siis kui oled temaga näiteks kombaini kabiinis ja ta oma karjatusel kõlada laseb. Nii äkilist inimest ei ole ma varem kohanud. Koom on veel see kui kiiresti ta kõnnib, sörkjooksuga püsin hädavaevu kannul.

Krissu jutt:

Kaarel väsis ära. Muidu on kõik ok. Homme läheme katkise autoga Perthi, bookisime endale peorajoonis backbackersite hosteli toa. Vast saab pidu! Ja saab see minu hädaldamise tähe all olnud aasta läbi! Igal pool oli üks häda minu jaoks see aasta küll.

JA ma just mõtlesin, et tuleb ikka sügiseks tagasi tulla, et sõpradega koos kool lõpetada. Aga seniks teile lõbusat vana aasta lõppu ja hästi meeleolukat aastavahetust! ja, et UUS TULEKS PAREM KUI VANA!=)

 Ja ärge jagelege!
 Kallid!=)

Siin ma ei väida mingeid maailmatõdesid.

Lihtsalt mõtted...Selle blogi teema...

... sai ilmselt siis alguse, kui Kaarel üks päev ütles, et mõtle, kuidas lastele juba noorest saati kodeeritakse sisse igasugused rahamured. Juba pisikesed siis kalkuleerivad oma peas hindasid ja hirmuga mõtlevad, et äkki saab raha otsa! Ja kui raha saab otsa, siis on seda valesti kulutatud! Aga maailmast ei saa ju kunagi raha otsa...Või olen lihtsake...?

Minul on rahaga suhteliselt keerulised suhted. Või hoopis väga lihtsakesed... Enamasti seetõttu, et juba lapsest saati olen salamisi endale külge teeninud laristaja ja rahaliselt "mittemõtleva" inimese silt. Ilmselt algas see siis, kui ma 5-aastasena õe ja vennaga Rootsis käisin ja sinna minnes  tulukestega ja sätendavas mänguautomaadis oma taskuraha koos ühe suurema poisiga maha mängisin... Aga ilmselt on mu loomus ka kärsitu. Tahan kõike kohe ja parem varblane pihus kui tuvi katusel. Ja sellest ma pole ka vee aru saanud, miks see rumal või halb on... Ma ilmselt liigitun sinna "materiaalsete" inimeste kategooriasse, aga nagu ma olen aru saanud, siis on sellised inimesed "vale suhtumisega".  Aga seda, et asjad ei tee õnnelikuks või olukorda paremaks... seda ma pole elu sees tundnud...) Ärge nüüd valesti ainult aru saage. Inimesed ja suhted on kõige tähtsamad ja kõige alus. Aga juba suhe on parem ja lõbusam, kui saab koos teha neid asju, mis inspireerivad. Ja päevad ja suhted on muretumad, kui pole seda suurt  RAHAMURE ja külma ilmaga saab sooja kakao kaasa osta... Aga kuidagi tabu on tunnistada seda materiaalsust. Teen siis otsa lahti=)  Pluss minu meelest on eriti just jõukamad inimesed need, kes nagu moraalselt kooris rõhutavad, kuidas materiaalsed väärtused on eilased. Nad on lihtsalt oma laristamised ära laristanud. See, et rahapuudus pingeid külvab, ka moraalseid väärtuseid ussitab, on ju kõigile teada...

Ehk siis mina," laristajana", proovin nüüd aru saada, kust läheb see piir, et olla "asjalik" ja kõrvale panna halbadeks päevaseks (Samas tekib küsimus, miks üldse millekski selliseks teadlikult valmistuda? Aga see on juba teine teema). Aga samas on ju tõsiasi, et igapäevaasjade peale kulub ka raha. Ja need igapäevaasjad... hügieenitarbed, vajalikud riided, kosmeetilised asjad. Miskipärast minu pea arvab alati, kui nende ostmiseks läheb, et nende arvelt võiks kokku hoida. Lihtne näide. Näiteks hambaharja pealt. Et mis vahet seal on. Aga tegelt vahe on iga päev kaks korda, kui ma sellega hambaid pesen. Kas ma naudin seda head hambaharja, või kahetsen, et nii kehva võtsin. Igatähes, mis ma öelda tahan, on, et vist on nii, et just neid igapäevaseid asju, mida sa palju kasutad, et nendesse just ju võiks investeerida. Rohkem, kui nendesse, mida sa harva kasutad. Mina aga miskipärast tunnetan seda teisiti. Sest odav on tihtipeale ebakvaliteetne ja laristamine ning kallis on nagu, et- "odavamalt ei saa või"?

 Ja siis ma tegelikult ei saa aru, et mis on laristamine. Minul on juba kuidagi nii, et kui ma ostan endale midagi uut, kasvõi hädavajalikku, mulle tundub, et see on laristamine ja kulutamine ja äkki oleks ilma ka läbi ajanud. See, et raha kulub, on LARISTUS. Puhas laristus. Ja siis ma laristangi. Ühesõnaga see on miski, millest ma üritan see aasta vabaneda. Siis ilmselt väheneb ka mu stressihulk ja mu mõtted muutuvad ja ehk ma suudan ka raha kõrvale panna. Ja leppida olukorraga, et raha ei KULU (see on ka selline paha sõna tegelikult), vaid see on vahend,  tänu millele saab enda elu kujundada. 

Vähemalt üks asi, mis ma olen selgeks saanud, on see, et "mis on tähtis minu jaoks, ei pruugi tähtis olla teiste jaoks. See aga ei tee seda vähem tähtsaks"... See käib ka selliste kulutuste õigustuseks, mis pole leidnud ühiskondlikku heakskiitu. Nagu kõrvarõngad ...AGA :D

Elame ju kõik tegelikult külluses. Ja kui raha otsa saab, siis kuskil on ju veel raha. Või olen täitsa lihtsaks peast jäänud? Igaljuhul mina olen suureks saades enda raha asjade pärast muretsenud vähemalt nii kaua, kui mäletan. Ja alati on ju saanud! Võiks selle muretsemise ära jätta ja usaldada!=) 

Aga kõik need mõtted on veel poolikud ja vajavad tahumist=) Põhimõtteliselt ma ei väida siin blogis praegu midagi, lihtsalt selline mõtete avaldus... Igaljuhul on Kaarlil need asjad kuidagi palju klaarimad ja mul on temalt palju õppida=) 

Tuli just meelde, et üks õppejõud ütles kunagi, et keegi oli öelnud... "et selleks, et osta head ja odavat asja, sa pead ostma kaks asja- ühe hea ja teise odava..."

Muidu on meil siin praegu kõik kenasti!

...Kui välja arvata see laristus, et lähme Kaarliga jõuludeks

Perthi ja oleme 23. öö ja 24. öö hotellis. Ja ilmselt "laristame" linnas ka. 

Minu poolt jõulutundega, sõbralikke, nalja täis  ja miks mitte ka materiaalset jõulueelset aega Teile kõigile! Kasvõi selles mõttes, et kõik saaksid teha vähemalt mõne kingituse, mida nad tõesti tahavad kallile kinkida!=)

Kallid kõigile!

=)

Mina võtsin...

...

praegu julguse kokku ja istusin pehme tugitooli sisse ja siiralt loodan, et siin sees pole ämblikke, satikaid ja termiite. Kuigi ma olen nendega juba suht ära harjunud.  Aa, üleeile siis läksin mina rõõmsalt kööki ja võpatasin nii, et lausa hüppasin mina tagasi- bobtail oli arvanud, et tema tuleb tuppa. Okei nagu, ma polnud ilmselgelt talle piima pannud, ja siis ta vaatas, et näe majauks on tuulega lahti läinud, et tulen sisse, kostitan ennast ise. Peaaegu nosis juba mahlast prügikotti.  Siis ma võtsin julguse kokku, ja põrandaharjaga puudutasin õrnalt teda, et ta ära läheks. Ma ju ka ei tea, kui kiiresti ja liikuda võib. Minu arust see ongi uute loomade puhul kõige hirmutavam, kui sa ei tea, kuidas loom liigub. Pärast on mingi mega kiire ja hüppab peale sulle. Igaljugul bobtail liigub nagu... poolenisti aeglaselt. Puusad käivad täiega. Ja siis ta roomas kenasti piimakasti, ja ma tõstsin ta välja, ja panin talle alandlikult piima. Tal oli kolm puuki soomuste vahel. Suht rõve. Aa, loodan, et siin tugitooli sees puuke ka ei ole=)

Aga meil on olnud kaks putukapidu! Siis kui siin on mega lämbe ilm, sarnane, nagu enne suurt padukat eestis, siis siin muutuvad vägagi elevile sellised äädikakärbsemoodi, aint suuremad putukad. Iseenesest väga sümpaatsed, sest nad ei hammusta, lihtsalt lendavad sulle otsa ja näkku ja juustesse. Ja oi kuidas neile meeldib pidu!  Õhtuti nad siis hakkavad pidutsema. Tihedus on enamasti kümme putukat kümne ruutsentimeetri kohta. Laes ja seintel. Minimaalsete hetkedega- kui paned korrakski tule põlema ( vahel pole ka tuld vaja) on nad äkki kõik kohal ja kõik nende sõbrad on ka kohal, ja need kes ei ole, on kõik ukse taga või akna taga, näod flynettide vastu pressitud, et saaks ainult sisse. Ja nad saavad! Ma ei tea kuidas. Aga saavad. Siis meie Kaarliga oleme natuke elevil, sest pidu on ju! Meie jaoks see tähendab kiiresti tubade vahel silkamist, kilkamist ja tulede minimaalset kasutamist ja lõpuks lina alla peitu minemist. Ja siis lebame linade all, ja aegajalt lööme keha peale kätega erinevatesse kohtadesse plaksu. Siis juba vahel oleme närvis ka.  Vahel hakkab Kaarel ropendama ka. See pidu saab aga hommikuks läbi. Siis hilisemad lahkujad on näoli pressitud flyneti vastu, et õue saada ja osad on ennast üldse surnuks pidutsenud. Siis saab neid imeda tolmuimejaga.=)

Ja siis ropendamisest veel. Või jah. Igaljuhul ma kohe mõtlesin selle teema peale ja nüüd saan Kaarlist isegi aru. Nimelt iga kord, kui meie auto välja sureb, siis Kaarel elab seda tohutult läbi. Nagu see juhtuks esimest korda ja ta tegelt ei teakski, et auto lakkabki paar korda päevas töötamas aga seejuures hakkab alati uuesti käima. Sõitma.  :D Ja siis millegi peale Karla kunagi ütles mulle, et ma vabalt võtaks, kui ma ilmselt pinges olin mingi tema arust mõttetu asja pärast (ilmselt sama mõttetu asi, nagu, et auto ei tööta x- olukorras 20 minutit paar korda päevas).  Ja siis ma üritasin tema huvitava käitumise peale talle natuke naljaga pooleks ironiliselt meelde tuletada, et "Võta vabalt" Aga no, siis see polnud väga naljakas... Igaljuhul, kuhu ma välja jõuda tahtsin on see, et kui ma vahepeal ei saanud aru, kuidas saab iga kord üllatuda ja närvi ära minna asja peale, mis juhtub niikuinii , siis nüüd mõeldes, ma saan tegelt sellest väga hästi aru...

 Nimelt eile kukkus mul maha uus. Ma rõhutan uus. Põsepuna. Minu essa põsepuna. Ja sellel tulid killukesed välja. Tüdrukud teavad küll, mis see tähendab. Aga võib olla kõik veel ei tea, et minul on uute asjadega mingi värk. Nimelt kui ma mingi uue asja saan, siis ma niii kõvasti armastan seda. Hoian nagu mai tea mida. Kiisupojakest. Ja ALATI. juhtub kohe varsti- varsti, õige pea, sellega midagi, nii, et see pole enam täiuslik. 

Ja muidugi on mul tunne, et kui keegi teine ostab endale midagi, siis see on kena ja jääbki forever täiuslikuks, aga minu uued asjad on õige pea kriimustatud, närakad või üldse katki. Ja siis ma tahaks nad maailmast ära kaotada (nagu lõhnaõli, sest nad tuletavad seda meelde). 

Näiteks eelmine nädal, kui ma olin saanud endale maailma ilusaima rahakoti, tulid kohe kibekiiresti ,ma ei tea kust, selle peale musta paskaka plekid. Nii kõvasti kurvastasin ja üritasin neid maha saada, vee, seebi, näovee, meigieemaldaja ja lõpuks isegi küünelakieemaldajaga. Ei töötanud. Ja siis tööl nägin, et küünelakieemaldi oli muidugi läike rahakotilt maha võtnud. Topelt kurvastasin. Siis ma panin enda pea tööle ja mõtlesin, et määrin värisevate kätega seda  margariiniga :D Tupsutasin siis seda margariini näpiotsaga pleki peale. Õnneks aitaski natuke=) Aga see pole enam täiuslik. Kunagi! Igatähes... Ma absoluutselt IGA kord niiii lõpuni välja kurvastan, kui minu uus asi saab kriimu, pleki (mis kindlasti ei tule välja), või ükskõik mille muu. Ja miski ei aita. Sama põsepunaga. Lõhnaõliga. I-podiga. Uue pluusiga. Isegi meie auto sisekattele läks pool liitrit piimakohvi peale. Haiseb väga. Ma tean sisimas, et see juhtub iga kord, aga miski ei aita. Ilmselt Kaarlil on sama teema. Midagi pole teha.

See on asi, millega ma ilmselt pean õppima elama. Aga lootus sureb viimasena. Ma ikka loodan, et ükspäev on mul klaar kodu, mida ma ei põleta küünalde ja vesipiibusöega ära! Ja tooted on kõik klaarid ja mina ka ja elu ka. Kõige vastikum ongi see, et mul on tunne, et sellised inimesed on olemas, kellel ongi kõik perfektne. They are out there!  :D 

Mis siis veel. 

Ma olen töö juures juba kahte meest näinud, kellel on näpud mingi masinaga maha lõigatud erinevate nurkade all. Üks see mees on hästi tore, ja heasüdamlik. Ja ma ikka proovin tema vastu hästi hea olla. Aga täna hakkas mul imelik ja mulle tundus, et ta on energiavampiir. Paha tunne on sees. Andsin enda enegriat kuidagi ära. Aga aa, minu ülemõtlemisest. Vahepeal oli mul siis selline ülemõtlemise periood. Ilmselt ma praegu kujutan ette, et mul enam  ei ole seda. Kaarlile on ikka minu sellised perioodid raskendatud, sest minust pole võimalik aru saada. Ausõna! (aitäh!=))Aga siis ma lugesin huvitavaid artikleid sellest, kuidas meie mõistus on nagu masin, ja me ei saa seda kontrollida ja siis see masin toodab mõtteid. Aga inimene ise ei ole tema mõtted. Ja mõtete küte on sinu huvi nende mõtete vastu. Ja mina rohkem sa huvitud, seda rohkem sa sellest mõtled. Ja kui enam ei huvitu, ei saa mõte kütet ja kaob ära. Ja see ka, et mõtted on olemuselt kõik neutraalsed. See mis sa tunned on tingitud sellest emotsioonist, mis sul mingi tundega seoses tuleb. Aga muidu on nad neutraalsed. Igaljuhul loogiline, aga ma polnud varem nii mõelnud. Ja see aitab eriti siis, kui on sellised halvad kinnismõtted.

Aga praegu peaks hakkama Karlale midagi süüa tegema.

Aa ja ilmselt ma pean varsti kirjutama ka raha raiskamisest, kui sellisest. Sest ma tahan sellest aru saada. 

Aga ok siis praegu!

Stay tuned!

Aa ja karra panin igale poole:) Tohutult maitsekas! Eriti köögis. Fantast.

Kallid!=)

Täna on siis esimene päev...

... kui mina lähen rõõmsalt ise tööle. Rattaga. Mööda maanteed. 7,5 km. Klaar :D Ma lubasin Kaarlile, et kui mõni suur veoauto tuleb, siis ma tulen kohe maha ja ma sõidan jalakäijate poole peal, et kohe näeksin kui mõni tuleb. Siin on oversizerid kaa. Ka need on ikka OVER sizerid. Ma pole nii suuri masinaid näinudki, kui nemad veavad! Aga ma varun kenasti poolteist tundi, et turvaliselt kohale jõuda!

Ehk siis täna on esimene päev...

... kui Kaarel on kombainer! Senini pole see lihtsalt võimalik olnud, sest siin on ilmad sellised ebatüüpilised. Vahepeal isegi sajab vihma ja meenutab sellist Eesti sügist. Siis peab kõik mitu päeva kuivama, et saaks lõigata. Aga täna on see päev. Panin talle ilusti söögikarbi kaasa. Ta on ilmselt 9 tundi tööl täna. Hea uudis on see, et nüüd ta ei pea enam mind koju ootama, ja see ka, et nüüd saame mõlemad palka!

Muidu on suht klaar siin elu. Elutoa remondi saime ka tehtud ja köögi värvisime ka natuke ära, et klaar ja puhas oleks. Nüüd on siin juba täitsa hea elada. Bobtailile paneme ikka piima ja ta salaja käib ja kibekiiresti joob selle ära! Ta tõesti ilmselt lõhna peale tuleb. Luurab ja tuleb!

Mina käin ju seal apteegis. Nii kui meil linnapäev on- mingi 2 korda nädalas, mina alati palun, et ma saaksin minna apteeki. See on selline pood, kus on rohud, kingid, pudipadi, meik, lõhnad ja kodusisustus. Selline naistelt-naistele pood. Ja siis mina lähen sinna ja olen seal. Vaatan kõik asjad üle. Iga nädal juba vaatan:D nuusutan lõhnaõlisid ja puudutan kosmeetilisi tooteid :D see on ainuke selline asi, mida ma saan selle asemel teha, et mul pole siin sõbrannasid ja kaubanduses ei saa jõlkuda. Ja siis ma olen seal, ja tihti Kaarel ootab väljas, et ma juba tuleks, aga minul on niivõrd raske lahti lasta ja lahkuda sellest poest. Aga siis ma alati ikkagi pean ära tulema. Vahel ma isegi ei osta midagi. Lihtsalt olen seal, nukralt :D Nagu ilmselt laps, kellel lasteaias on hullult äge mäng pooleli, ja kes ei taha koju minna, aga emme-issi tulid järgi talle. Aga

siis kui ma viimane kord sealt ära tulin, muidugi nuusutasin lõhnaõlisid, kuis suutsin... ja ühte olin juba mitu mitu korda nuusutanud (ja mul oli lõhna vaja ka) *Siinkohal aitäh Evelynile, kes ilmselgelt on mulle kinkinud sünnipäevaks maailma parima lõhna, mida biitida ei saa vist ükski teine lõhn...aga mis on nüüd otsas!.. Eniveis... siis ma tulin poest välja, ja Kaarel küsis, et ei ostnudki midagi või? ja mina et, nuusuta, et vaata, siin on lõhnaõlid! Ja siis ma küsisin, et kumb talle rohkem meeldib, ja talle meeldis üks rohkem kui teine. Ja siis ta ütles, et osta ära siis! odav oli kaa! Ja mina muidugi läksin, ostsin ära, ja peale seda, nägin kohe sada paremat pakkumist. ja siis ma veel mõtlesin, et ma olen kaval ja ma ei allu provokatsioonidele lõhn ümber vahetada. Ja siis.. muidugi pärast selgus, et see ajab mul pea valutama ja jonni ajab kaa peale, et ma nii tahtsin, aga läks kõik nässu. Nüüd see lõhnaüli on seal kapi peale ja tuletab mulle seda kõike meelde. Ma tahaks ta hävitada. Kaarel tegi ettepaneku ta heategevuseks anda. Ta ka arvas, et see lõhnab "odavalt" kui ta seda peale ostmist nuusutas. Tänks sis:D

Aga arvuti aku saab kohe varsti tühjaks. Täna on elekter ära, sest see farmer ajab mingeid asju. Päkapikud käivad meil ka. Kenasti mõlemal. Kuigi natuke on nii, et Kaarli päkapikud toovad nagu neid asju, mis mulle meeldivad, ja minu omad toovad neid maiustusi, mis Kaarlile meeldivad. Eile tõi päkapikk mulle näiteks Kaarli lapsepõlve ühe lemmiksokolaadi- Milkyway! Ilmselt ajavad need päkapikud midagi sassi...


Aga mõnusat lund teile ja suured kallid. Mul on jõulutunde igatsus!

Kallid!

=)

Klaar

Nii...

Praegu on mul töölt väike paus. Kahe tunni pärast lähen tagasi ja vahepeal tahan küüned ka veel ära värvida. Täna pidi olema linnapäev (kuidas ma neid ootan=)) aga siis kui Karla mulle järgi tuli tööle, siis ta ütles, et täna pole linnapäev vaid täna ta teeb hoopis voodrilauda korda. Kaarel just tuli korra siia, ja ütles, et "sitt on". Nimelt ta peab siin töötama taevaisa abiga. Mingeid erilisi tööriistu tal pole. praegu võtab ta majakese voodrilaudu maha ilmselt toore jõu ja paljaste kätega. Ma hoian pöialt, et ta oma entusiasmi ei kaota. Nädalavahetusel remondime kolmanda toa ära. Sellest saab telekatuba. Meil on vanakooli telekas ja antenn, nii, et Kaarel peab katusele ronima ja antenni keerama, ja siis mina röögin et "tagasi!" või ""just läks paremaks", "eiii!". Ja siis pilt on ikka sama halb ja siis ta tuleb katuselt alla , kui mina ikka karjun, mis pilt teeb. Ühesõnaga ilmselgelt see liigutamine ei tööta väga=)

Nii... vahepeal pole väga midagi muutunud. Ilmad on täiesti imelikud ja jahedad. Nagu sügis Eestis. Aga küll varsti jälle kuumaks läheb! Ma just siin vaatan, et mul koorub näpukeste peale nahka- ma ju kogu aeg midagi kuuma puudutan- kuum liha, õli, saiad, ja siis nahk lähen nagu kõvaks ja parkub ära. Ma loodan, et ma mingi koll-näpp varsti pole.=)

Kolmas tuleb tuleb ilmselt helekollane, sest ta on suht pilme tuba. Aa töö juures hakkavad mul juba asjad käppa saama. Enam ei kiilu kinni, kui keegi fish and chipse tahab või saja erineva asjaga burgerit või ükskõik mida.

Oh, aborigeenidest võiks ka kirjutada... Vot ei pea ennast küll rassistiks, nagu Anna-Liisagi, AGA ühtegi meeldivad ja sümpaatset aborigeeni ma veel kohanud pole. Enamasti nad liiguvad karja kaupa. mõne autoga, nii, et ühes autos on neid vahel sada tükki. Noored, vanad, mehed, naised... kõik läbisegi. Ja väga tihti (et mitte öelda rassistlikult alati) nad lihtsalt haisevad. Siis on eriti tore, kui nad kõik korraga poodi tulevad. 3-4 lähevad vetsu, 2-4 on kahtlased ja 2 ostavad midagi.  Rebecca neile tihti wc võtit ei annagi, sest "tehy make a mess out of it" Õnneks ma pole seda "messi" veel ise pidanud nägema ja koristama. Ja siis nad pidid olema hästi agressiivsed, kui neile alkoholi anda. Ja seda laiaks leheks joomist pubis nägime ka! Lihtsalt laiavad nagu :D Tundub, et nad väga tööl ei käi, elavad toetustest ja siis valitsus peab neid kaitsema, sest neid on ajaga väheks jäänud. Aga asi hakkab üle piiri minema. Riik arvab ka nii...=) Ja nad on hästi musta värvi. Minu arust mustemadki kui neegrid.

See kollikene on meie koduloom. Panen talle täna piima ka!Nädalavahetusel käisime Geraldtonis. See on meie juurest mingi 300 km, ookeaniäärne linnakene. Polnud suurem asi. Ainult rand oli kena ja puhas! Ööbisime seal autos, ja siis hommikul sõime selle arvelt ookeani ääres hommikust, nii, et silm ka ei pilkunud. Tommile ja Meelele nii palju teie raamatust, et selle elilehekülg- kenad pildid Austraaliast, sellised turistikad. Ja siis need töötamise pildid... Asjad on nii, et kui sellist tööd                  teed, siis saadki nii elada, nagu esimese lehekülje pildid=)

Kaarel hüppab siin mingi suure liivavälja kohal. Mingit normaalselt pilti minust aga ei suudetud teha...

Täpselt selline ongi!

Kaarel kinkis mulle!=)

Kallid kõigile!=)

No tere Tibutopsud!

K6igepealt kirjutan mina (Krissu) ja siis Karla. Aga niii... nii kaua pole ju kirjutanud ja seda sellep2rast, et muidugi Austraaliamaal polegi internetti igal pool! Praegu oleme Moora linnakeses mingis netikeskuses- tahtsime juba eile kirjutada, aga kell 4 sureb kogu linn v2lja ja siis muidugi ei saa netti. AGA meil klassikaliselt on k6ik kenasti. Mina t88tan sellises kohas nagu Roadhouse. Suht bensukas koos alko poega ja kiirtoidu kohaga. Teen hamburgereid, myyn kytet ja alkoholi. Ylemus on t2itsa tore ja s6bralik, ja teeb nalja muudkui. enamasti olen t88l hommikul. 2rkan 5.20 ja siis 6.15 olen juba t88l. Magama l2hme mingi pool 10. Muidu on raske 2rgata. Kogu elutempo ongi siin selline, et 6-7 on k6ik yleval. Auto saime korda- Kaarel vahetas tal mingi pumba 2ra ja enam ta ople seisma j22nud!

Nii... Meie majake... Seekord meil pole pilte, mida postitada, sest meil j2i juhe maha, millega saaks telefonist pilte v6tta. Aga maja.... Selline peldik oli alguses. Kuut pigem :D 4- toaline. n2eb v2lja angu v2ike maja preerias. Ma veel m2letan lapsep6lvest seda seriaali ja m6tlesin, et kuidas on v6imalik, et see naine seal  harjaga tolmu pyhkis ja k6ik oli tolmune... Aga siin on megatolm! selline punane. Nyyd hakkab nagu maja puhtamaks saama, aga mui me tulime, siis me m6tlesime ausalt, et see on mingi nali. Kusjuures, kui meie tulime, siis see teine mees- Cliff- kes on chaserbin driver, oli seal juba n2dala koristanud! 2mblikuv6rgud reaalselt IGAL pool! tolm, mai tea KOLA seinad on majal eterniidist ja emie toas on suur auk seina sees. Aknad on imelikud ja no t6esti ikka t2itsa peldik oli. Aga muidugi meie hakaksime k6pitsema ja nyydseks on nii, et me saime omanikult ( minu bossilt) pappi, et v2rvi osta,  ja kaks tuba v2rvisime juba 2ra, ja need on nagu 88 ja p2ev algusega v6rreldes. NJo ja sisi mina olin 8kskord t88l ja Kaarel helistas mulle,e t meie toas on koll. 2mblik oli! Suur 2mblik. Ja et mina n88d ajagu ta v2lja toast. Praegugi m6tlen, et kust ta selle aru v6ttis, et MINA peaksin ta v2lja ajama. Aga ma proovisin teda harjavatrrega tonksata, et ta lahkuks. Rebecca ( mu boss) ytles, et neid ei tohi tappa, et p2rast on k6ik verd t2is:D Aga eniveis, siis ta haihtus sekundiga 2ra! Meil on sellest video ka,paneme kunagi Youtubei. Aga ta haihtus ja mei teagi, mis tast edasi sai. Yliturbod on nad. Aa ja siis mina tulin koju yks p2ev ja meie maja ees oli mingi teine koll. Krokodillilaadne toode. Mingi 30 cm pikk. t8mbi sabaga. V6ite netist vaadata- bluetounge lizard(bobtail). Karjusin siis Karla ka imet kaema. Passisime mingite pakkude otsas ja vaatasime teda:D p2rast saime teada, et ta hoiab majast ussid eemal ja mingid putuakad. Siis nyyd oleme talle piima pannud nagu siilile. Nunnukas meie koduloom. Enam teda ei karda. Ja mingi roosa sisalik oli vetsus. Meil ongi wc v'ljas majast, nii et p8him8tteliselt sellist asja pole, et ma pimedal ajal 8ksi julgeks minna sinna. Ikka koos koos koos:D k6igepealt kontrolluime kas laed ja seinad on puhtad ja ega kedagi poti taga pole. Ykskord oli roosa sisalik. Yldse peab kodu aeg j2lgima! Nii.... Sain enda essa palga ja nyyd kui selle 2ra kirjutan siis teen endale mingi preemia. Aga Kaarel juba ohkab mu k6rval ja teeb nagu tema seest tahaks keegi v2lja tulla- niheleb nimadi. Ja ma tean, et tal on k6ht tyhi... Aga varsti me ostame netti ja sisi saame me tihemini kirjutada!
T6esti, siin on p2ris hea elu. Ja naljakas on m6elda, et mina eestis r22kisin, et ma tahaks nii, et klaar ja meil on kodu ja et t88 ja selline lihtne elu. Ja nii ongi! v2hemalt kolm kuud!:)

Kaarel:
elu-ilus
raha-pole
ilm-soe
naine-tubli ja tookas, tal on raha
elukoht-kuut
t88-m6ned t88otsad, j2rgmisest n2dalast hakkan kombaineriks (kui keegi teab kust nupust kombain t88le k2ib siis v6ib teada anda)
auto-t88tab
k6ht-tyhi


Nii! Aga tavai siis praegu! L2hme linna peale! Vaatame midagi syya! Ja mis k6ige t2htsam ehk suurtele inimestele teada on minu meelest... on see, et meid 8mbritsevAd t6esti h2sti head inimesed ja meid on omaks v6etud ja meie eest hoolitsetakse!

Olgu siis
Kallad!:)

Tere, tere!

ME SAIME TÄNA TÖÖ. Naljakas, ma eelmise nädala keskel mõtlesin, et ooo ma kirjutan koos Kaarliga meie eesmärgid üles ja sis me panime sinna, et selleks reedeks on meil töö. Eile ei olnud veel midagi, aga täna on täitsa teised jutud ja tuuled! Mina hakkan tööle Country pubis või nagu roadhouses. Ma töötan seal bensukas, ja mingis alkoholi poes ja teen süüa. Elame me minu töökohast u 10 minuti autosõidu kaugusel, nii, et Kaarel saab mind iga päev tööle viia autoga ja mulle vastu tulla=) Aga kaarel ütles just et see pole reaalne. Aga vähemalt alguses on. Ma juba kujutan ette, kuidas ma olen esi esimesed nädalad sellepärast elevil, et mulle vastu tullakse ja mind ära viiakse. Nii, ja siis meile öeldi sealt tööbüroost, et kui pimedas sõidame, siis mingi 40 km tunnis, et need kängurud on suured kollid ja passivad tee ääres ja siis kui mõtled, et näe, saangi mööda sõita, siis nimme hüppab sulle ette! Me leppisime kokku, et kui esimest känguru näeme, jääme kohe lausa autoga seisma. Siis teeme pilti ka! Nii... Kaarel räägib ise oma tööst. Aga elame me majas! Meil saab olema oma maja. Täitsa imelik mõelda, et ma kodus veel rääkisin, Eestis, et ma tahan, et ajee, et meil oleks seal on kodu ja siis käime tööle jne... Ja saabki ilmselt nii... Ja see läks ka täide, mis me eelmine nädal paberile kirjutasime! Nii, et soovitan teil kõigil aina unistada hästi selgete piiridega ja veel kirja ka panna, ja siis nii lähebki ilmselt!=) Aga maja... Kaarel ütles, et ma enne õhtut ei hõiskaks, sest see võib olla kuut või küün või mai tea mis asi. Ma arvan, et ma ei julge üksi öösel vetsugi minna. MAAL! Seal on ussid ja ämblikud ja kängurud ja vombatid! Aga eks juba ülehomme paistab, mis reaalsus on. Praeguste andmete kohaselt oleme seal isegi kuni 3 kuud. Palk on 18.5 dollarit tunnis, mis on selline enam-vähem. Sealt veel mõned maksud maha. ja seda veel täpselt ei tea, palju elamine maksab. Täna käisime ostmas tekki ja patju ja voodilinasid- seal pole midagi peale madratsi. Eestis ei kujuta ette ka, mida siin kõike vaja läheb. Hea, et meil veel natsa raha on.
Veel nii palju, et mega kuum oli täna ilm. Vist alles esimest korda saime aimu, mida see ilm endast siin kujutab! KUUM!  Mina olin nii rõõmus, kui töö saime, et ohoho. Vast see emotsioonide virr'varr jääb ka juba vähemaks- nüüd on mingi kindlustunne...


Ma ütlesin just Kaarlile, et tema kord on kirjutada, aga ta ütles, et ta magab juba=)



Igaljuhul veel pole selge, mis töö Kaarel saab... aga kindlasti midagi saab, sest seal roadhouses võib abiäsi vaja minna ja see naine on ise ka mingi farmer ja seal on palju farme ümberringi ja 22 km kaugusel on linnake, kus on mitu ehitusfirmat, nii, et sellega ei tule probleeme!Ja see meie majutaja ja minu boss lubas Kaarlit aidata ka! Nii, et sellega muret pole! Ja mõelge, me saame oma kodu!=)


või kuudi...


Kallad!=)

Tere, palun üks töö!

Täna käisime tööbüroos. 6 tundi ootamist ja saimegi enda intervjuu tehtu. Siin käib nii, et hommikul lähed kohale, seal ukse taga on kari inimesi, kes kõik koos ühte ruumi lähevad. Siis hõigatakse välja tööd, mis pakkuda on ja peab kohe ütlema, et võtad selle, või muidu jääd ilma! Tööd saavad saada ainult need, kellel on intervjuu tehtud ja selleks kulub vähemalt päev, kui mitte kaks. Aga kui oled siin, ja ööbimist pole, ja raha ka mitte, siis on see ulme, sest kõik on nii kallis. Igaljuhul me oleme nii kaugel, et saame homme karjuda, et meie tahame, kui mingigi sobiv töö välja karjutakse=)
See on ka suur eelis, et meil auto on! Avab kohe rohkem uksi!
PAHA UUDIS on, et meie arvuti hakkas juksima, et enam ei saa üldse kindel olla, millal ta otsustab pildi ette võtta ja millal mitte- nii, et meie postitused ehk jäävad ka harvemaks vb. Eile enam ei läinud kuidagi tööle, hommikul nüüd läks ja nüüd õhtul... jälle ei läinud... Ja nüüd läks. Täitsa lambist..
Kaarlil on natuke paha olla ja tema kirjutada ei taha ja me peame kiirest tema cv ära saatma, sest Jumal teab, kaua meie arvuti pilti ees hoiab!=)

Aga kallid kõigile!
Ja juba natuke igatsen!=)

Igav juba ei hakka...

Eile tuli meie perre uus liige- Holden. Meie uus nunnu auto. Valge. Kaugelt on ta suht kena, lähedalt on selline õhuke, plekist ja roostes. Passisime mitu päeva gumtree aadressil peale, et nii kui tuleb mõni normaalne müüki, siis ostame ära, sest muidu jääme ilma. Holdeni kuulutus oli teist päeva üleval ja ime kombel polnud ta ära ostetud! Saime hinnaks 1000 dollarit. Varsti kulub meil ta peale aga ligi 300 veel, sest tal saab mingi registreerimise rego läbi ja seda tuleb pikendada. Ega me põhimõtteliselt pidimegi ta ära ostma, sest me poleks muidu kuidagi koju tagasi saanud sealt x-linnaosast, sest meie majutajad viisid meid aint sinna, ja me ise olime ka sellised, et ei ole nüüd küll vaja meie järgi oodata! =D  Ja sellest on nii palju kasu, et Kaarel ostis endale nutitelefoni- ilma reaalselt ei saakski- seal on ju see GPS ja siis saad alati teada kodutee!

Eile õhtul läksime linna peale. Ikkagi oli ju vaja auto liigud ära korraldada! Me ostsime endale igaks juhuks lennujaamast ühe viina- säästu mõttes, et kui peoisu tuleb, pole vaja palu raha kulutada... Hakkasime siis kähku kodus kokse jooma ja läksime kiirelt bussiga linna. Peokultuur on siin küll täitsa teistmoodi- nii palju rahvast ja kostüümis inimesi ja ööklubisid! Saime õnneks tasuta klubiflaierid ja midagi me natuke seal omavahel sogasime ka =D aga tülli täitsa ei läinud ja kella 12 bussiga tulime tagasi koju Täna hommikul oli küll ikka väga paha!
Ärkasime siis täna üles ja mõtlesime, et lähme Holdeniga ookeani äärde- oli see vast käik! Ilmad on siin küll ikka "nii ebatüüpilised"- täna oli näiteks reaalselt rahetorm ja siuke tuul et ohohoo! Ma pesin vannitoas hambaid ja tuul hakkas ulguma ja puhuma sealt ventilatsiooniaugust sisse! Igaljuhul ookeani äärde me jõudsime ilusti- täitsa jahe oli aga vesi oli küll sini- sinine! Ja neid lohedega surfareid oli palju! Ja kui meie hakkasime kodupoole tahtma, siis Holden mõtles midagi muud. Ma mõtlesin üldse, et Kaarel teeb nalja, et auto ei lähe käima, ja siis äkki on nii kena, et lõpetab selle nalja ära et me saaks koju sõita. Aga ei! Auto ei käivitunud enam. See oli huvitav tunne =D olla kuskil ja auto ei tööta Eile ostetud auto. Aga siis Kaarel arvas, et Holdeni hääl oli seda nägu, et ju tal bensiini vaja on. Kuigi küttenäidik näitas poolt paaki. Läksime siis selle mega tuulega bensiini järele! Sinna poole teel olles käisime mingis sadamakeskuses, mis oli täiega ära. Me saime isegi tasuta jäätist- üks naine, kes oli jäätise kostüümis andis meile. Aga keskus oli äge küll. Mingi pooleteise km kaugusel oligi õnneks bensiinijaam! Ostsime siis mingi spetsiaalse tünnitäie bensiini ja nii lootsime, et ikka bensiinis oleks viga! Tagasi teel oli see tuul ikka nii vinge, et ohohoo- pritsis liiva näkku ja raske oli otse kõndida!

 Ühtegi teist jalakäijat polnud! Siin käiaksegi väga vähe jala. Tuli välja, et Holdenil oligi janu. Mina veel kartsin, et äkki tal on nii suur janu, et ta joob kohe selle 5 l ära ja tahab kohe veel! Aga õnneks ta oli nõus natuke sõitma. Enne, kui ta teist korda välja suri. Mina mõtlesin küll, et omaigaad kui me jälle keset lambi kohta välja surime! Kaarel tunnistas, et ta hakkab kergelt närvi minema isegi =D Paha tunne on, kui ei saa auto peale kindel olla- mis siis saab, kui me oleme veel linnast väljas ka!?! AGA peale mitut katset Holdenile hääl sisse lükata, ta leebus ja hakkas sõitma! Kohe sõitsime bensukasse et bensiini võtta. Kaarel siis tankis teda ja tema paaki mahtus ainult 20 liitrit bensiini! Ja rohkem ei saanudki panna! Bensiininäidik näitas ka tervet paaki- nii, et see ei saanud täitsa katki olla. Ei teagi, milles häda siis on. Natuke hirmus igaljuhul! Kapriisuse järgi vaadates on see auto küll emane.  Aga lõpuks me ikka koju saime tänu GPSile! Hea pereliige. Kui koju jõudsime, tegime kuuma teed- nii külm oli naha vahel!
Homme ajame korda järgnevad asjad- viisa templi passi, pangakaardid, autoasjad ja hakkame niimoodi tööd otsima, nagu seda enne veel nähtud pole!

Autoga on palju odavam liigelda ka!
Kallid kõigile ja ma panen Üllele südamele, et ta kindlasti memmele kõik postitused prindiks! Kui postkontorisse saan, saadan memmele kaardi ka! Aitäh kõigile kes on kommenteerinud ! MUSIMUSIKALLI
Täna tuleb veel asjalikud CVd ära teha! Mulle kogu aeg tundub, et teil nii veab, et teil on see kell, mis teil on! Meil on nõmedam kell.

Kaarel ütleb: "Palun komenteerige ülal olevat juttu, muidu krissu kurvastab ja arvab et keegi ei loe."

Kolmas päev Ausis

Krissu jutt:
...
ja juba on mul natsa seline tunne, et omaigaad, kas ma olen ennast really pannud "out there for success". Aga siis tuleb meelde, et alles kolmas päev ja tegelkult veel täna maadlesime muskaga suure une ja ajavahega. Juuksed värvisin ära ja sellega on klaarim:)
Täna käisime autot VAATAMAS (Kaarel käskis kirjutada, et me käisime vaatamas, kuigi minu arust me käisime ostmas =D) enda arust. Selline universaalkerega helekollane auto- nagu pardike. Minul kohe, et oi kui nunnu auto ja ma juba nägin, kuidas see on meie oma!=D Vaatasime kaardi pealt järgi ja asusimegi teele!:D nii hea kodu lähedal. See lõppes sellega, et 4 ja pool tundi me kõndisime mingis rajoonis, kus olid mingid suured autopoed ja autorehvi töökojad ja mida polnud... oli meie CAR GALLERY. Alguses olime üldse vales kohas. Siis mingi Slovakkia mees viis meid õigemasse kohta, kus müügimehe jutu järgi on ainult mai tea, ümber nurga! kõndisime küll kõik nurgad läbi, autod muuskui tuututasid meile, sest me kõndisime vist seal, kus ei tohtinud- mingi liiva ja kuivanud muru peal- kõnniteid pole, sest kõigil on autod ja ükski normaalne inimene sinna kohta jala ei lähe!  Mina põlesin rõõmsalt ära ja Kaarel muidugi mitte=) Õhtul veel nägime ühte ülinunnut ja odavat valget autot müügis ja jälle ma juba mõtlesin ära, et see ongi meie auto, aga kui ma helistasin, siis see oli juba läinud. Siin lähevad head kuulutused nagu soojad saiad. Peadki refreshima kogu päev!

Nii , minul tuli geniaalne plaan, et paneme kõik asjad paberile kirja, siis lähevad täide kõik asjad kuupäevaliselt! Tegimgi ära! Ainult, et juba on sassis, mida mis päevaks saavutada tahame =D Kaarel arvas, et auto võiks juba homme osta- autot on väga vaja, sest jala siin ei käida ja kui me farmi tahame, siis on ka autot vaja- mõnedes kohtades on see isegi kohustuslik. Tööst nii palju, et kahte kohta olen kirjutanud, ja kolmandasse ka, et infot saada! Aga vastust ei miskit! Tuleb hakata massiliselt igale poole kandideerima lihtsalt! Plaan näeb ette, et järgmiseks reedeks on meil kindel farmitöö olemas!Juhul kui me juba sinna poole teel ei ole!

Elu on siin ikka mega kallis. Tahaks juba AUSi palga peale saada, siis pole rahastressi. Aa, eile nägime esimest korda papagoisid! Päris kenakesed olid- ainult karjusid jõledasti.
Muidu on kõik kenasti! Ilm oli täna juba täitsa soe ja hästi tuuline on! me oleme ookeanist mingi 10 km ja siis siin puhub suur soe tuul. Ookeanit tahaks ka nädalavahetusel näha. Selleks oleks ka auto hea- ühistransport on kahepeale päris kallis. Isegi kui päevapilet võtta on kahe peale 22 dollarit ja kui midagi hädavajalikku süüa osta on kohe 15 päevas juurde (kui hädavajalikud asjad olemas on...)

Aga minu poolt kõik praegu- peab õigel ajal magama minema, sest muidu ei kaogi ajavahe ära! Täna sain sõbrannadega natsa jututada! =)


KALLAD KÕIGILE!=)
JA pliis kommenteerige postitusi ka! Siis me teame,et te loete!=D

 (Meie praegune pisike tuba)

Down Under

No nii...


Krissu jutt:
Minu esimene sissekanne. Kaarel on teises toas, saab auto ostmise infot. Nii- Austraalia... Esimene asi, mis silma hakkas, on, et kõik inimesed on kuidagi lihtsad. Inglismaal oli nagu rohkem üles vuntsitud inimesi, siin on nagu rohkem savi. Ilm on praegu selline, nagu Eesti suvi. tuuline ja vahepeal on soe, vahepeal külm. Need eestlased, kes koha peal siin elavad, ütlevad et no niii halb ilm on, et õudne lausa. Eelmine nädalavahetus oli 34 kraadi sooja. Elame kahe Eestlase juures- paarike, u. 26 aastased. Nad on siin elanud 2 aastat- neil on uus üürimaja, mööbel, kaks autot ja nad käivad mõlemad poole kohaga tööl. Okei nagu =D

 Täna käisime esimest korda linnas. Mina muidugi rõõmsalt panin lühikesed püksid ja lühikeste varukatega pluusi, et no tere lõunamaa ja kuumus. Kaarel veel kunagi ütles, et veame kihla, et sul on Austraalias ka külm, nagu ma oleks mingi eriti totakas riietuja. Hoidsin siis ennast tagasi, et mitte kogu aeg vinguda, et külm on :)

Loen siin praegu seda juttu ja mulle tundub et nii igav on see jutt! Midagi sõbrannadele siis=D Hommikul mina ärkasin üles ja no mega emotsiooni torm käis minust üle- ma nägin öösel mingeid imelikke unesid, et Eesti on ikka see kõige parem ja mina olen reetur ja ala peaksin kohe tagasi minema ja meil läheb siin kõik raudselt halvasti. Ja mina muidugi hakkasin kohe nutma, et omaigaad, mis nüüd saab ja olin emo. Ja muidugi ükski asi polnud seljas ilus ja juuksed on imelikud ja näonahk ketendab ja näokreemi pole ja Kaarli seljas on kõik asjad ilusad ja minul pole mitte midagi selga panna ja nii edasi ja nii edasi.  Mida veel??? Ma mõtlesin, et see enam ei lähegi üle, aga asi oli vist selles pagana ajavahes ja liiga pikas tudus, mis sassi ajas kõik. Aga sai hoopis nii, et läksime linna ja see emotsioonimeri läks Kaarli abiga üle... klassika.

Nii... hinnad tunduvad siin ikka sajaga kallid. Praegu vähemalt küll. Osad lambi asjad on odavad- mingid puuviljad ja juurviljad, mille hooaeg on. JA PORGANDID- nad maitsevad nagu mai tea misasjad- nii magusad ja head. Riided on ka odavad, aga seda siis, kui Ausi kohast palka saad. Minu loogika kohaselt on nii, et kui sa saad Eestis Nt 5 € palka tunnis, siis 2 eurone pluus on ju sinu jaoks täiega odav. Kui sa saad siin tunnis 20 dollarit, siis 5 dollarine pluus on täiega odav. Kui aga Eesti palga järgi siin vaatad, siis on ikka kallis suht.

Linn on äge- kesklinnas on jalakäijate ala- alleed ja väiksed poed. Inimesed on sõbralikud, aga eestlaste jaoks on imelik, kui mingi lambi müüja küsib, et kuidas sul täna läheb... Kohatu nagu. Vastad, et hästi ja kuidas sinul, nagu kotiks...Aga tegelt on kõigil suva. Vast harjub ära =D
Mammule ja Annaliisale: Värvisin küüned sätendavaks- 4 kihti, aga pidin kõik maha võtma, sest üks läks sassi=)

Ostsme täna mulle (meie heaolu nimel) näokreemi, adapteri, ja sim kaardi. meie Ausi number on
Paneme mõned pildid ka üles, aga minus tänaseid pilte ei saa, sest mul oli halvajuuksepäev.

 Kaarli jutt:


Krissu arvas, et ma pean ka siia midagi kirjutama. Aga täna ei ole vist seda vaimu väga peal, eks siis kirjutan pikemalt kui vaim tuleb. OK muidu on lugu selline, et Inglismaa oli nagu oli. :) Birmingham oli selline tore ja väsinud tööstuslinn industriaalajastust oma nunnu inglise arhitektuuriga. London: palju rahvast, väsitav, poed, poed, poed (ilmselt oli asi giidis). Tegelt meeldis (arhitektuur üli kõvv) ja võiks tagasi minna, poole päevaga ei jõua väga palju vaadata. Reisi üks olulisemaid sündmusi oli muidugi lendamine, esimest korda pardal. ropsima ei hakanud. Tundub, et austraalias on elu nagu lilleke siis kui sul joppab. Töö leidmine ja seal töötamine kujuneb ilmselt minu jaoks veits keeruliseks kuna võin oma lobapidamatuse ja perfektse keeleoskusega tööandija lihtsalt surnuks rääkida. Täna oli meil perekonnas veits stressi ka, kerge paanika, et kuhu me nüüd sattunud oleme ja mis meist edasi saab. Aga ma ei tea ka mis saab, loodan, et Krissu suudab meile töö kuskilt välja rääkida, sest mina otsustasin välismmaalastega mitte suhelda. kui tööd ei saa siis tuleb ilmselt mega käbe pankrott. Nüüd peab hakkama autot otsima, et saaks linnast välja kuhugi kolkasse tööle minna. Linnast välja tähendab siin ilmselt mingi paarsott kilomeetrit. Krissu tahtis, et ma võtaks veel sõna tema tänastest toimetustest. Põhimõtteliselt oli asi lihtne, lasi jonni endast välja, et pole riideid, kreemi, juukseid, näokreemi ja sadat asja veel. Ja üldse Eestis on parem. Aga peale seda kui ta oli endale ostnud maailma kõige niisutavama näokreemi muutus kõik, ainult peavalu see kreem ära ei võtnud. Okei vähem mula ja rohkem tegusid, homme tööd ja autot otsima, loodame, et joppab... A muidu on tsill!

Olge mõnusad !