Siin ma ei väida mingeid maailmatõdesid.

Lihtsalt mõtted...Selle blogi teema...

... sai ilmselt siis alguse, kui Kaarel üks päev ütles, et mõtle, kuidas lastele juba noorest saati kodeeritakse sisse igasugused rahamured. Juba pisikesed siis kalkuleerivad oma peas hindasid ja hirmuga mõtlevad, et äkki saab raha otsa! Ja kui raha saab otsa, siis on seda valesti kulutatud! Aga maailmast ei saa ju kunagi raha otsa...Või olen lihtsake...?

Minul on rahaga suhteliselt keerulised suhted. Või hoopis väga lihtsakesed... Enamasti seetõttu, et juba lapsest saati olen salamisi endale külge teeninud laristaja ja rahaliselt "mittemõtleva" inimese silt. Ilmselt algas see siis, kui ma 5-aastasena õe ja vennaga Rootsis käisin ja sinna minnes  tulukestega ja sätendavas mänguautomaadis oma taskuraha koos ühe suurema poisiga maha mängisin... Aga ilmselt on mu loomus ka kärsitu. Tahan kõike kohe ja parem varblane pihus kui tuvi katusel. Ja sellest ma pole ka vee aru saanud, miks see rumal või halb on... Ma ilmselt liigitun sinna "materiaalsete" inimeste kategooriasse, aga nagu ma olen aru saanud, siis on sellised inimesed "vale suhtumisega".  Aga seda, et asjad ei tee õnnelikuks või olukorda paremaks... seda ma pole elu sees tundnud...) Ärge nüüd valesti ainult aru saage. Inimesed ja suhted on kõige tähtsamad ja kõige alus. Aga juba suhe on parem ja lõbusam, kui saab koos teha neid asju, mis inspireerivad. Ja päevad ja suhted on muretumad, kui pole seda suurt  RAHAMURE ja külma ilmaga saab sooja kakao kaasa osta... Aga kuidagi tabu on tunnistada seda materiaalsust. Teen siis otsa lahti=)  Pluss minu meelest on eriti just jõukamad inimesed need, kes nagu moraalselt kooris rõhutavad, kuidas materiaalsed väärtused on eilased. Nad on lihtsalt oma laristamised ära laristanud. See, et rahapuudus pingeid külvab, ka moraalseid väärtuseid ussitab, on ju kõigile teada...

Ehk siis mina," laristajana", proovin nüüd aru saada, kust läheb see piir, et olla "asjalik" ja kõrvale panna halbadeks päevaseks (Samas tekib küsimus, miks üldse millekski selliseks teadlikult valmistuda? Aga see on juba teine teema). Aga samas on ju tõsiasi, et igapäevaasjade peale kulub ka raha. Ja need igapäevaasjad... hügieenitarbed, vajalikud riided, kosmeetilised asjad. Miskipärast minu pea arvab alati, kui nende ostmiseks läheb, et nende arvelt võiks kokku hoida. Lihtne näide. Näiteks hambaharja pealt. Et mis vahet seal on. Aga tegelt vahe on iga päev kaks korda, kui ma sellega hambaid pesen. Kas ma naudin seda head hambaharja, või kahetsen, et nii kehva võtsin. Igatähes, mis ma öelda tahan, on, et vist on nii, et just neid igapäevaseid asju, mida sa palju kasutad, et nendesse just ju võiks investeerida. Rohkem, kui nendesse, mida sa harva kasutad. Mina aga miskipärast tunnetan seda teisiti. Sest odav on tihtipeale ebakvaliteetne ja laristamine ning kallis on nagu, et- "odavamalt ei saa või"?

 Ja siis ma tegelikult ei saa aru, et mis on laristamine. Minul on juba kuidagi nii, et kui ma ostan endale midagi uut, kasvõi hädavajalikku, mulle tundub, et see on laristamine ja kulutamine ja äkki oleks ilma ka läbi ajanud. See, et raha kulub, on LARISTUS. Puhas laristus. Ja siis ma laristangi. Ühesõnaga see on miski, millest ma üritan see aasta vabaneda. Siis ilmselt väheneb ka mu stressihulk ja mu mõtted muutuvad ja ehk ma suudan ka raha kõrvale panna. Ja leppida olukorraga, et raha ei KULU (see on ka selline paha sõna tegelikult), vaid see on vahend,  tänu millele saab enda elu kujundada. 

Vähemalt üks asi, mis ma olen selgeks saanud, on see, et "mis on tähtis minu jaoks, ei pruugi tähtis olla teiste jaoks. See aga ei tee seda vähem tähtsaks"... See käib ka selliste kulutuste õigustuseks, mis pole leidnud ühiskondlikku heakskiitu. Nagu kõrvarõngad ...AGA :D

Elame ju kõik tegelikult külluses. Ja kui raha otsa saab, siis kuskil on ju veel raha. Või olen täitsa lihtsaks peast jäänud? Igaljuhul mina olen suureks saades enda raha asjade pärast muretsenud vähemalt nii kaua, kui mäletan. Ja alati on ju saanud! Võiks selle muretsemise ära jätta ja usaldada!=) 

Aga kõik need mõtted on veel poolikud ja vajavad tahumist=) Põhimõtteliselt ma ei väida siin blogis praegu midagi, lihtsalt selline mõtete avaldus... Igaljuhul on Kaarlil need asjad kuidagi palju klaarimad ja mul on temalt palju õppida=) 

Tuli just meelde, et üks õppejõud ütles kunagi, et keegi oli öelnud... "et selleks, et osta head ja odavat asja, sa pead ostma kaks asja- ühe hea ja teise odava..."

Muidu on meil siin praegu kõik kenasti!

...Kui välja arvata see laristus, et lähme Kaarliga jõuludeks

Perthi ja oleme 23. öö ja 24. öö hotellis. Ja ilmselt "laristame" linnas ka. 

Minu poolt jõulutundega, sõbralikke, nalja täis  ja miks mitte ka materiaalset jõulueelset aega Teile kõigile! Kasvõi selles mõttes, et kõik saaksid teha vähemalt mõne kingituse, mida nad tõesti tahavad kallile kinkida!=)

Kallid kõigile!

=)