Kaarli reisikiri

Ehh, olen pikalt kaalunud varianti, et teha natukene manti. Tegelt kaalusin varianti, kas kirjutada või mitte. Ilmselt peaks ikka kirjutama muidu hääd sõbrad ja kallid pereliikmed saavad aimu meie elust ainlt läbi roosade prillide. Ma ei ole eriline jutumees seda teavad ilmselt kõik ja selle postituse valmimine võib võtta kuid. Õnneks ei pea selle üllitisega kuhulegi jõudma. Juba postkaartide saatmiseks kulus aega nädalaid, esimene nädal ostsin postkaardid, teisel nädalal kirjutasin aadressid peale ja kolmandal nädalal sai jutt peale kirjutatud ja posti pandud. Ja kojusaatmise pakk ei ole veel üldse postkasti jõudnud. Kodused ärge põdege- küll potsatab ka teie postkasti ühel päeval miskit Austraaliast.

Praegu siis istun Krissu töö juures, 6. h läheb, sellest paar tundi sai laoruums magatud. Ühesõnaga hetkel olen jälle meeleheitel koduperemees ja kuna auto vahepeal natuke töötab siis saan jälle rõõmsalt Krissu hommikul kella kuueks tööle tuua. Autoga on üldse lood kusised. Mõni päev enne jõule suri ära bensupump ja jäin teeäärde. Õnneks töökaslane on hiromant ja ütles mulle päeval, et kui mu auto ära kustub siis võin tema autot kasutada. Saigi siis farmeri tütar järgi kutsutud ja auto tee äärde jäetud. Järgmisel päeval tõmbasime selle rondi farmi. Kaks päeva sain sõita natuke suurema ja käredama pilliga, võrratu. Paari päeva pärast olid tulemas jõulud ja meil oli Perthi bukitud hotell, mida me ei saanud enam ära ka canseldada. Tegime minu töökaaslasele mõned vihjed, et äkki annab autot aga tal oli seda endal vaja. Bussidega on siin äärmiselt kitsas, seega otsustasime hääletada. Hääletamine osutus äärmiselt edukaks, mõlemal korral pakuti meile teelt-ukseni teenust. Jõulud olid iseenesest alla harju keskmise, mingit meeleolu ei olnud. Võibolla lihtsalt väikse viina viga. Kõige meeleolukam oli see kui Krissu 25nda hommikul hästi kurvaks muuts ja koju tahtis. Sys ma mõtli ku hää om iks joulu aigo kotohn ollaq, hapukapstit ja valõqit jõhvõrdada, hää et hindäl ikk pääle es tulõ. 24 ja 25 tatsasime mööda linna ringi (40 ja rohkem temperatuuri) ja puuripandud elajaid käisime ka vaatamas, 26ndal tegelesime enamus päevast kojujõudmisega.  Jõuluvana tõi mulle trussikud, arvutimängu ja näokreemi. Krissule kella ja lõhna.

Pühad läbi, a kui koju jõudsime oli külmkapi uks pärani lahti ja 3 päeva 40 tempsi oli teinud oma töö. Jala poodi ei viitsinud minna (30km) nii, et elasime paar päeva näljas. Krissu tellis siis autole uue bensupumba. Olin juba päris rahul, et vahetab pumba ära ja kõik mured lahendatud. Aga sellest kujunes üks ääretult piinarikas üritus. Krissul on siin üks austaja (ma nimetan teda peikaks aga minuarust ei ole ta väga konkurentsivõimeline) kelle isa on automehaanik ja siis Krissu rääkis selle tüübiga ja ta isa pidi autot vaatama. Tegelt juhtus hoopis nii, et see tüüp vaatas ise auto üle nii, et isa oli telefoni otsas. Siis ta kruvis pumba välja ja viis selle isa kätte testimiseks, jah, pump oli katki. Kui oli kätte jõudnud pumba vahetamise päev palusin Kristiinal sellele tüübile helistada ja küsida et kas pumba ümber olev plastmass on tema käes või ta jättis selle autosse. Ja siis ta hakkas vaidlema, et tema käes on ainult pump ja mingit plastik konstruid ei ole tema käes ja auto peal ka ei ole ja blablabla, lõpuks sai jutt ikka nii kaugele, et ta laseb oma ülemusel pumba kuhugi postkasti panna ja me saame selle ikkagi kätte. Aga siis mingi hetk ta helistas Krissule ja ütles ``ma helistasin sinna autopoodi, kust te pumba tellisite ja uurisin järgi (Krissu oli ka juba sinna poodi vahepeal helistanud ja mingit plastmassi küsinud), et pumba ümber pole mingit raami ja ta ei lase seda pumpa sinna postkasti panna“ (ikka korralik mäsu) ma olin juba mega kettas, et mida vittu, ja siis hakkas Krissu ka, et äkki ei olegi mingit plastiku asja ja, et ma panen segast ja tal on ka juba piinlik. Siis hakkasin ma  mõtlema, et ok äkki ma panen villast ja tüüp on lihtsalt nii kõva skilliga, et võttis pumba ilma raamita välja. OK hakkasin siis jala kodust roadhouse poole  minema, Krissu läks rattaga tööle, sain siis tunnikese jalutada enne kui üks auto mu pääle võttis. Krissu ülemus otsis linnast pumba ära ja viskas mu sinna auto juurde ää. Lähen siis autosse, vaatan paaki, ja seal oli tühjus, raske oli ennast tagasi hoida. Hellasin siis Krissule, asjad said nii kaugele, et Krissu ülemus otsis vana pumba koos kõigi lisadega kuskilt üles ja tõi mulle. Pumba vahetus võis alata, loomulikult oli uus pump made in China ja kaugeltki mitte originaali sarnane, leiutamine hakkas pihta siis. Lõpuks sai valma, keerasin süüdet ja sõit võis alata. Läksin siis Krissu töö juurde ootama, kuna ta lõpetab.  Õhtul tahtsime autoga koju minna aga too arvas, parem oleks kui me läheks jala. Pool tunnikest ootamist ja auto läks käima, võrratu tunne on see. Ühesõnaga meie auto ei tööta endiselt. Võibolla katsetame sellega minna aastavahetuseks Perthi, eks me näe mis saama hakkab.

Asjad mis meil siin veel ei tööta või hingitsevad hädavaevu: Krissu mobla, Krissu kell (jõulukingitus), peldikupotid, veepump, internet, AUTO,telekapilt, Kaarli plätad.

Kaheksas tund Krissu töö juures, just praegu  lendas üks mees siia sisse ja palus telefoni. Naine tahtis teda ära tappa ja politsei tõi ta roadhousi juurde, et ta saaks bussiga Perthi põgeneda. Mehe jutu järgi ei olnud see esimene tapmiskats, millepeale näitas enda käel olevaid arme. Tal ei olnud raha ja Krissu andis talla piruka, vee ja paki suitsu. Sellepeale ulatas mees Krissule tänutäheks kõrvarõngad.

23ndal oli minu kombainerikarjääri viimane päev kuna vili sai otsa. Esimesel tööpäeval suutsin korraldada kohe äksidendi. Keerasin külili ühe toru ja see läks täitsa katki, õnneks sai süü ajada auto käsipiduri peale. Ja sellega ei piirdunud minu esimese töönädala ehmatused, ükspäev läksin põllule ja vaatan kombainil tagumiku peal mingi must laik. Oli võtnud öösel natukene tuld. Vot siis lõi sapsu sisse aga samas oli hea meel, et kombain ja pool mandrit üldse alles on. Kogusin julgust ja hellasin farmerile „tule siia ma pean sulle midagi näitama“. Uurisime vähe asja ja jõudsime järeldusele, et mina seda põlema ei pannud. Vandusime, raputasime tuha maha ja tööpäev võis alata. Sellel farmeril on annet karjuda hästi kõvasti fuck, eriti karm on siis kui oled temaga näiteks kombaini kabiinis ja ta oma karjatusel kõlada laseb. Nii äkilist inimest ei ole ma varem kohanud. Koom on veel see kui kiiresti ta kõnnib, sörkjooksuga püsin hädavaevu kannul.

Krissu jutt:

Kaarel väsis ära. Muidu on kõik ok. Homme läheme katkise autoga Perthi, bookisime endale peorajoonis backbackersite hosteli toa. Vast saab pidu! Ja saab see minu hädaldamise tähe all olnud aasta läbi! Igal pool oli üks häda minu jaoks see aasta küll.

JA ma just mõtlesin, et tuleb ikka sügiseks tagasi tulla, et sõpradega koos kool lõpetada. Aga seniks teile lõbusat vana aasta lõppu ja hästi meeleolukat aastavahetust! ja, et UUS TULEKS PAREM KUI VANA!=)

 Ja ärge jagelege!
 Kallid!=)