Mina võtsin...

...

praegu julguse kokku ja istusin pehme tugitooli sisse ja siiralt loodan, et siin sees pole ämblikke, satikaid ja termiite. Kuigi ma olen nendega juba suht ära harjunud.  Aa, üleeile siis läksin mina rõõmsalt kööki ja võpatasin nii, et lausa hüppasin mina tagasi- bobtail oli arvanud, et tema tuleb tuppa. Okei nagu, ma polnud ilmselgelt talle piima pannud, ja siis ta vaatas, et näe majauks on tuulega lahti läinud, et tulen sisse, kostitan ennast ise. Peaaegu nosis juba mahlast prügikotti.  Siis ma võtsin julguse kokku, ja põrandaharjaga puudutasin õrnalt teda, et ta ära läheks. Ma ju ka ei tea, kui kiiresti ja liikuda võib. Minu arust see ongi uute loomade puhul kõige hirmutavam, kui sa ei tea, kuidas loom liigub. Pärast on mingi mega kiire ja hüppab peale sulle. Igaljugul bobtail liigub nagu... poolenisti aeglaselt. Puusad käivad täiega. Ja siis ta roomas kenasti piimakasti, ja ma tõstsin ta välja, ja panin talle alandlikult piima. Tal oli kolm puuki soomuste vahel. Suht rõve. Aa, loodan, et siin tugitooli sees puuke ka ei ole=)

Aga meil on olnud kaks putukapidu! Siis kui siin on mega lämbe ilm, sarnane, nagu enne suurt padukat eestis, siis siin muutuvad vägagi elevile sellised äädikakärbsemoodi, aint suuremad putukad. Iseenesest väga sümpaatsed, sest nad ei hammusta, lihtsalt lendavad sulle otsa ja näkku ja juustesse. Ja oi kuidas neile meeldib pidu!  Õhtuti nad siis hakkavad pidutsema. Tihedus on enamasti kümme putukat kümne ruutsentimeetri kohta. Laes ja seintel. Minimaalsete hetkedega- kui paned korrakski tule põlema ( vahel pole ka tuld vaja) on nad äkki kõik kohal ja kõik nende sõbrad on ka kohal, ja need kes ei ole, on kõik ukse taga või akna taga, näod flynettide vastu pressitud, et saaks ainult sisse. Ja nad saavad! Ma ei tea kuidas. Aga saavad. Siis meie Kaarliga oleme natuke elevil, sest pidu on ju! Meie jaoks see tähendab kiiresti tubade vahel silkamist, kilkamist ja tulede minimaalset kasutamist ja lõpuks lina alla peitu minemist. Ja siis lebame linade all, ja aegajalt lööme keha peale kätega erinevatesse kohtadesse plaksu. Siis juba vahel oleme närvis ka.  Vahel hakkab Kaarel ropendama ka. See pidu saab aga hommikuks läbi. Siis hilisemad lahkujad on näoli pressitud flyneti vastu, et õue saada ja osad on ennast üldse surnuks pidutsenud. Siis saab neid imeda tolmuimejaga.=)

Ja siis ropendamisest veel. Või jah. Igaljuhul ma kohe mõtlesin selle teema peale ja nüüd saan Kaarlist isegi aru. Nimelt iga kord, kui meie auto välja sureb, siis Kaarel elab seda tohutult läbi. Nagu see juhtuks esimest korda ja ta tegelt ei teakski, et auto lakkabki paar korda päevas töötamas aga seejuures hakkab alati uuesti käima. Sõitma.  :D Ja siis millegi peale Karla kunagi ütles mulle, et ma vabalt võtaks, kui ma ilmselt pinges olin mingi tema arust mõttetu asja pärast (ilmselt sama mõttetu asi, nagu, et auto ei tööta x- olukorras 20 minutit paar korda päevas).  Ja siis ma üritasin tema huvitava käitumise peale talle natuke naljaga pooleks ironiliselt meelde tuletada, et "Võta vabalt" Aga no, siis see polnud väga naljakas... Igaljuhul, kuhu ma välja jõuda tahtsin on see, et kui ma vahepeal ei saanud aru, kuidas saab iga kord üllatuda ja närvi ära minna asja peale, mis juhtub niikuinii , siis nüüd mõeldes, ma saan tegelt sellest väga hästi aru...

 Nimelt eile kukkus mul maha uus. Ma rõhutan uus. Põsepuna. Minu essa põsepuna. Ja sellel tulid killukesed välja. Tüdrukud teavad küll, mis see tähendab. Aga võib olla kõik veel ei tea, et minul on uute asjadega mingi värk. Nimelt kui ma mingi uue asja saan, siis ma niii kõvasti armastan seda. Hoian nagu mai tea mida. Kiisupojakest. Ja ALATI. juhtub kohe varsti- varsti, õige pea, sellega midagi, nii, et see pole enam täiuslik. 

Ja muidugi on mul tunne, et kui keegi teine ostab endale midagi, siis see on kena ja jääbki forever täiuslikuks, aga minu uued asjad on õige pea kriimustatud, närakad või üldse katki. Ja siis ma tahaks nad maailmast ära kaotada (nagu lõhnaõli, sest nad tuletavad seda meelde). 

Näiteks eelmine nädal, kui ma olin saanud endale maailma ilusaima rahakoti, tulid kohe kibekiiresti ,ma ei tea kust, selle peale musta paskaka plekid. Nii kõvasti kurvastasin ja üritasin neid maha saada, vee, seebi, näovee, meigieemaldaja ja lõpuks isegi küünelakieemaldajaga. Ei töötanud. Ja siis tööl nägin, et küünelakieemaldi oli muidugi läike rahakotilt maha võtnud. Topelt kurvastasin. Siis ma panin enda pea tööle ja mõtlesin, et määrin värisevate kätega seda  margariiniga :D Tupsutasin siis seda margariini näpiotsaga pleki peale. Õnneks aitaski natuke=) Aga see pole enam täiuslik. Kunagi! Igatähes... Ma absoluutselt IGA kord niiii lõpuni välja kurvastan, kui minu uus asi saab kriimu, pleki (mis kindlasti ei tule välja), või ükskõik mille muu. Ja miski ei aita. Sama põsepunaga. Lõhnaõliga. I-podiga. Uue pluusiga. Isegi meie auto sisekattele läks pool liitrit piimakohvi peale. Haiseb väga. Ma tean sisimas, et see juhtub iga kord, aga miski ei aita. Ilmselt Kaarlil on sama teema. Midagi pole teha.

See on asi, millega ma ilmselt pean õppima elama. Aga lootus sureb viimasena. Ma ikka loodan, et ükspäev on mul klaar kodu, mida ma ei põleta küünalde ja vesipiibusöega ära! Ja tooted on kõik klaarid ja mina ka ja elu ka. Kõige vastikum ongi see, et mul on tunne, et sellised inimesed on olemas, kellel ongi kõik perfektne. They are out there!  :D 

Mis siis veel. 

Ma olen töö juures juba kahte meest näinud, kellel on näpud mingi masinaga maha lõigatud erinevate nurkade all. Üks see mees on hästi tore, ja heasüdamlik. Ja ma ikka proovin tema vastu hästi hea olla. Aga täna hakkas mul imelik ja mulle tundus, et ta on energiavampiir. Paha tunne on sees. Andsin enda enegriat kuidagi ära. Aga aa, minu ülemõtlemisest. Vahepeal oli mul siis selline ülemõtlemise periood. Ilmselt ma praegu kujutan ette, et mul enam  ei ole seda. Kaarlile on ikka minu sellised perioodid raskendatud, sest minust pole võimalik aru saada. Ausõna! (aitäh!=))Aga siis ma lugesin huvitavaid artikleid sellest, kuidas meie mõistus on nagu masin, ja me ei saa seda kontrollida ja siis see masin toodab mõtteid. Aga inimene ise ei ole tema mõtted. Ja mõtete küte on sinu huvi nende mõtete vastu. Ja mina rohkem sa huvitud, seda rohkem sa sellest mõtled. Ja kui enam ei huvitu, ei saa mõte kütet ja kaob ära. Ja see ka, et mõtted on olemuselt kõik neutraalsed. See mis sa tunned on tingitud sellest emotsioonist, mis sul mingi tundega seoses tuleb. Aga muidu on nad neutraalsed. Igaljuhul loogiline, aga ma polnud varem nii mõelnud. Ja see aitab eriti siis, kui on sellised halvad kinnismõtted.

Aga praegu peaks hakkama Karlale midagi süüa tegema.

Aa ja ilmselt ma pean varsti kirjutama ka raha raiskamisest, kui sellisest. Sest ma tahan sellest aru saada. 

Aga ok siis praegu!

Stay tuned!

Aa ja karra panin igale poole:) Tohutult maitsekas! Eriti köögis. Fantast.

Kallid!=)