Mullikad

Täna saate palju pilte!

Läksime uut autot ostma! Tere meie uuele pereliikmele ja head aega vanale! Esitleme- uus ja vana- kõrvuti! Progress missugune. Firma on sama, vahe on selles, et uus sõidab!

Täna oli...

Kaarel mullikaid jahutamas=)

...selline päev, kus ma olin nii elevil. Ma ei mäletagi, kuna ma nii elevil olin- lapsemoodi nagu siis, kui sai vasikale käe suhu pista või midagi :S  :D. Nimelt ma sain täna Kaarliga minna tema tööle kaasa. Nimelt autoga mullikaid toitma! Kaarel tuli mulle töö juurde järgi, endal auto peale laaditud põhimõtteliselt klassikaline põhk. Huvitav, et lehmad siin põhku söövad. Nii palju, kui mina teadsin, siis lehmad söövad heina. Aga põhk mis põhk. 

See oli kõik nii põnev! Kõik see autoga kõnnumaal sõitmine ja väravate avamine ja... Ja siis need mullikad! Juba värava taga kaugel ootasid- nii kõvasti tahtsid põhku! Nii palju, kui Kaarel rääkis ühtede teiste mullikate toitmisest, siis ta pidi neid lollitama ja meelitama värava eest ära. Tegi petekat, et sõidab mujale, ja siis kõik veised nagu jüngrid järgnesid talle. Ja siis sõitis ise kähku tagasi, ja pani põhu maha ja tõmbas uttu enne, kui veised matsu ära jagasid.

 Ega tema ju ka ei teadnud, kuidas nad reageerivad, kui võõras mees autoga sinna vurab. Aga tookord ta sai ilusti hakkama, ja seekord oli juba pro.  .. Siis MINA avasin värava ja Kaarel sõitis sisse. Mullikad nii tahtsid juba süüa. Passisid kambas ja peaaegu tulid auto peale! Mina vapralt olin auto tagumise osa peal (mitte kast, aga selline nagu lavats) Ja lükkasin neile põhuviilakaid. Kaarel tuli ka appi, koos lükkasime! Ja nemad kohe läksid hunniku peale nosima. Ja siis me veel pidime suuremaid lehmasid ka toitma! 

Vist veiseid... Nad olid palju suuremad ja teises aedikus. Üks veis oli miskipärast üksinda lammastega, aga ma ei saanuki täpselt aru, miks. Kaarel midagi rääkis, et nad eile ei saanud teda aedikusse ajada. Aga kas ta nüüd jääbki sinna? lammastega? Ta on ju lehm ja ta sõbrad on kõik aia taga...aga okei... Aga ma nägin pulli! Täpselt selline nagu mingi Hispaania plakati peal või filmis! Nii suur ja majesteetlik. Peaaegu kaks korda nii suur nagu klassikaline lihaveis. Kohe selline jäme! Ma ilmselgelt lähen nii elevile selle jutuga, ilmselt räägivad minus lapsepõlve lauda- ja loomakogemused=) Aga pull oli suur!

Palun zoomida seda pilti
See auto ongi päriselt selline!

 Seekord sai nii, et Kaarel sõitis autoga, ja mina olin taga! Kõik veised tulid autole järgi. Ma olin nagu kuskil safaris mingi loomakaitsetöötaja- juuksed tuules lehvisid ja toitsin suuri loomi! Ja siis need põhuviilakad olid ikkagi liiga rasked ja kaarel jättis auto tööle, nii et see sõitis mäest edasi üles mööda kõnnumaad (ise), ja siis me koos lükkasime neile palakesi. See oli nii äge! Ja pärast MINA sõitsin selle käulaga tagasi! Ma juba täitsa hästi oskan autoga sõita. (Kaarel jääb tihti eriarvamusele) Ma ei saa aru, kus autol rattad on täpselt. hea oleks panna tuuleklaasile mingid kleepsukesed, et siis on hea vaadata, kus nad on. Minu loogika=)

Aga üldiselt on viimasel ajal normikas olnud. Austraalia päev oli siin! Mega ilutulestik. Pool tundi kestis kokku ja siis see õhtu oli tore küll. Järgmine õhtu oli nii, et selles osas me oleme eriarvamusel. Kaarel väitis, et mul tuli jonn peale, mina keeldun nõustumast. Aga enne seda kõike me käisime restos. Kõht oli tühi ja pidime välja minema sööma. Ja enne kui arugi saime istusime mingis sellises pisikeses restoranis, kus keskel oli suur köök ja pakuti sushit! Klienditeenindus oli nii tasemel, et ei saanud midagi öeldagi enne, kui juba lauas olid ja menüüd ees. Siis vaatasime küll üksteisele otsa, et okei siis:D Sushi siis sushi. Ma pole nagu kunagi sellest söögist aru saanud. Pigem nagu mingi eputamine minu jaoks või mood. Ja me ei saanud menüüst midagi aru :D nii põnev oli! Aga midagi me tellisime ja siis hästi maitsev oli tõesti! Tõesti uskumatult maitsev! Aa Kaarel on hakanud seda sõna kasutama- "uskumatu" ta ütleb seda rõhuga essil. "ussskumatu" ja enamasti minu kohta  :D

niii... ma olen nii lummatud sellest mullikakogemusest, et muu ei tulegi meelde Kurta pole küll millegi üle! Hea on kogeda nii erinemaid asju Kaarel ka ütles, et tal on hea meel teha selliseid asju, mida muidu nagu ei satu tegema. (mullikad ilmselt:D). Siis käisime veel ookeanimaailmas. Tore oli! Sai raikala silitada! Ja suured haid olid akvaariumis!

 

Nüüd igaljuhul on megasäästukuu, mis laivis küll ennast veel näidanud pole... Aga uue kuu alguses on tsau-pakaa selle kohaga ja lähme itta. elu on hea üldiselt. Aga mina muidugi kurvastasin ka täna natuke.  Eile ma vaatasin telekast Forrest Gumpi ja see lõppes sellega, et ma nutsin eile ja täna. Ja olen selline pehmo. Ei saa ikka nii elada, et filme palju ei vaata. Siis oled nii tundlik ja elad igat filmi nii läbi. Ja siis kui on melanhoolne, siis kõik muud asjad tulevad ka meelde! aga ma hoian ennast unistustega kripsus-krapsus. Täna ma näiteks unistasin meie tulevasest kassipojast. Kassi poeg :D naljakas sõna. Aga minul on meile plaan, et me võtame sügisel kassipojakese ja üllatusega tõdesin, et Kaarel polnudki kategooriliselt vastu. USKUMATU! Aint ütles, et karva ajab ju. Aga küll saab.Temast saab selline kass, kes käib meiega kaasas ka, kui me nädalavahetusel Tagakülla tuleme või Tähtverre=) Nagu hästi tark, ilus ja klaar kass. kes on piisavalt solgutatud, et halva ilma korral süles magada, või Kaarli või minu puudumise korral kaissu pugeda. Aga mitte liiga solgutatud. Ikka iseloomuga!

Täiesti lambi juttu ajan praegu juba. Ilmselt see näitab seda, et mõte jookseb ja elu on peas lihtne=)

Mõtle, kõik te loete seda ju:D Kaarli pere ka loeb, ja mina siin südamest räägin ka kõige lihtsakesemat juttu:) Aga sellest pole midagi! =)

Tervitused kalaklubile!

Kui me kuu pärast Adelaide'i lähme, siis seal on suht jahe. Mulle tuli meelde ka, kuidas Anna-Liisa, kui ta Ausis elas, kurtis, et nii külm on toas. Siin on jah nii, et kui talv on, on õues jahe ja toas ka. Mingeid ahje väga pole. Ilmselt saab see raske olema. Aga vähemalt kõige kuumema aja me oleme ikka kuuas kohas :D

Kallid kõigile ja olge kõik lihtsakesed! Õde, ma pole su kirja ikka saanud! Uskumatu! Ja Kaarel pole siiani postitanud pakikest kodustele. Ja Mammu ma pole sinu oma ka posti pannud veel. Ja varsti saadan vanaemale ka kaardi! Praegu pole mõnda aega kellelegi saatnud! 

Aga selles suhtes, et kustun ikkagi üles meile ka kirjakesi saatma. Suht palju rõõmu teeb. Näiteks issi võiks mulle käsitsi kirjutatud kirja saata joonistustega=) Kadi ja Mari abiga=)

Mega oversizer. Ongi terve suur(!)
tee täis!Ma pole nii suuri rattaidki näinud!

Aga kallid kõigile klassikaliselt ja olge mõnusad! Blogi tagsiside on olnud mõnusalt positiivne, nii, et tuleb lihtsalt samas vaimus jätkata. Kaarlil on seda blogivaimu küll harvem kahjuks... Enne ta ütles, et on rammestus peal. Magab teises toas õndsasti. Meil on kell pool 10, mis tähendab uneaega!

Head ööd! Vaadake, kui suured masinad siin on. Ilmselt kaevanduse omad. Ausalt, nagu kollid!

TSAU!=)

TERE!

No tere, tere!

Kaarel on praegu tööl. Tal seda tööd ikka jagub. Kui minul on mingi 6-7 tunnised tööpäevad, siis temal on mingi 12 tundi. Vahel rohkemgi! Ja praegu ta sai veel mingeid huvitavaid tööotsi. Mingite leiutajate juurde (nagu ta ütles :D), kes katuse all olevatele soojakutele telliskivimüüri hakkavad ümber ehitama. Kaarel pakkus, et neil on see mingi kümne aasta projekt, olles hinnanud üldist farmi seisukorda ja lahendusi. Nii... see nädalavahetus  tuleb tore! Lähe oma nunnu Holdeniga Perhi. Loodame ühe ropsuga ära saada, kasvõi eeslinna! Ja siis maha kanda! (Sest kui seisma jääb on mingi poolteist tundi käivitusvõimetu). Siis lähme rongiga linna ja elame linnaelu. Essat korda oleme backpackersis ja kuueses toas. Naris magame :D Saab siis see variant ka proovitud. Mina loodan, et laupäeval lähme peole ka! Esmaspäeval on siin selline asi nagu Auzzie Day (ma ei tea, kuidas kirjutatakse täpselt )aga- Austraalia päev. See pidi suurem pidustus olema, kui aastavahetus. Tähistavad austraallaseks olemist. Nojah, kui iseseisvuspäeva ei ole, siis midagi tuleb ju tähistada!:D

Nii ja siis mina loodan, et saab peole ja linna peal inimeste sees kõndida ja ei tujud on head.  Randa võiks kaa minna, ja hitt on kindlasti see, et me lähme meremuuseumisse, sellisesse, kus haikalad on suures akvaariumis, ja saad seal all kõndida. Aga mitte nii nagu Soomes, et pisike, aga ikka SUUR!Ma väga ootan seda. Nüüd kõigil vaade vasakule. Kujutage ette, et see on põhimõtteliselt lammaste karjamaa. Mitte, nagu, et valged ümarad lambad kepsutavad rohelisel aasal, vaid et hallid kõhnad lambad on KÕNNUMAAL! Ma ei saa aru, mis farmeritel arus on, et lambad nii elavad. Kaarli farmeril kaa kuuke tagasi oli paarkend surnud lammast kõnnumaal nälga surnud. Aga see pole sur kadu kui ülejäänud 10 000 elus on... Ilmselt nad päev otsa ootavad, et mingi libleke kuskil kasvaks ja siis söövad selle õhtusöögiks. Ma isegi nägin, kuidas lambad kaabivad! Lambad ju ei kaabi! Aga kaabivad siin. Kaabivad kõnnimaad, et äkki maa all on midagi! 

Tööl köögis

Ja muud juttu ka! Eile, nagu tina tuhka, said kõik plaanid ümber mõeldud. Me ei lähegi enam Geraldtoni, vaid hoopis ida poole ja veebruari lõpuni oleme siin. Nüüd kui me nädalavaheutsel endale auto ostame siis selle pilliga sõidamegi. Või noh... Kaarel sõidab. Siis ikka liigub siin ringi, mitte ei jää laagrisse ühte Austraalia otsa. Mul kohe hakkas nii kergem ja elevus, sest see töö, mis mul oleks Geraldtonis olnud, oleks olnud selline väikse koormusega ja ülemus, tuli välja, on kummaline. Ja siin on koormusele tark ikka valu anda. Mitte nii, et sul on 4-5 tundi päevas tööd. Igav on passida, kui Kaarel niikuinii töötab. Ja seal on suuremad lootused, et Kaarel saab töö, mis talle meeldib ja on erialane. Minul on suva, kus ma koristan ja teenindan=)

Kaarel ütles, et see olen mina.
Lääne-Austraalia muuseumis nimelt

Aga auto ostuga läks nii, et postitasin eestlased Austraalias Facebooki foorumisse, et kas kellelgi on autot müüa. Ja saimegi ühe, mis sobis  (Juba saime teada sellise pisiasja, et kogu aeg peab üks uks lahti olema, sest muidu ei saa sisse autosse :D )No miks ei sobi, kui TÖÖTAB:D kusjuures mul on ikka raske uskuda, et auto saab töötada. Ja Kaarelgi keelitas mind, et ma sellele omanikule kirjutades liiga peale ei käiks üle küsides, et kas ikka TÖÖTAB, SÕIDAB NOH!?:D Mul nii raske uskuda! Harjunud, juba, et auto peale ei saa loota. Isegi see meie laenuauto juksisib. Praegugi Kaarel jätab auto õhtul mäe otsa, kivikene ratta ette. Targu, et hommikul on hea  lükata ja peale hüpata. Vana hea mägistart. Mõtle, kui ongi nii, et istud autosse ja sõidad... Mitte, et vaatad-et-peab-tankima-ja-siis-juba-otsid-sellist-tanklat-kus-oleks-koht-kuhu-peale-tankimist-saaks-pumba-juurest-auto-ära-lükata. :D  ja siis poodi minna seniks, kuni auto puhkab. Ja hea on see, et selle poisiga on mul Facebookis 6 ühist tuttavat. Siis on turvalisem ka...

Mis sis veel. Muidu on ikka kõik klaar. Mina töötasin täna töö juures välja säästmise masterplani. Ilmselgelt väga keerulise, aga samas lihtsa. Hästi rahul olen:)  Jah. Kuigagi kerge tunne on sellepärast, et ida poole lähme. Nagu kodule lähemale. Aga tegelt kaugemale. Kodule läheale ilmselt selletõttu, et itta me pidime niikuinii minema. Ja nüüd ongi tunne, et lähmegi! Järelikult tuleb kojutulek ka lähemale!

Kaarli kombain

Täna sain töö juures kaks kirja! Aitäh Linda, Sanna ja Mammu!!! Ma poolteist nädalat iga päev olen nii elevil, et äkki täna on ja kunagi ei ole... nüüd oli kaks tükki! Ja üks on veel õelt ka soolas! Nii, et see peaks ka varsti jõudma. Ma ei saa üldse aru, kaua nad tulevad. Osad mis ma varem saatsin pole jõudnud, mis hiljem saatsin on kohal. Aga varsti tuleb jälle vanaemale postkaart panna teele! Mul pole aimugi, mitu ma talle juba saatnud olen, ja mis pildiga. Nimelt Moora postkontoris pole väga suur valik=). Agaaa... võrreldes eelmiste nädalatega on hea ja mõnus. Netti ostsime ka juurde , nii, et on nagu maailmaga ühendus olemas=)

Seekord siis saate vanu pilte, sest uusi väga polegi. Oleme siin paiksed olnud. Nädalavahetusel teeme.MEREMUUSEUMIS :D  mitte mere, vaid ilmselt ookeani tegelt. Ikka raske on ära harjuda.:)

Kallid kõigile ja ilusat talve.  Meil on sis nii, et Suvi-sügis-suvi-sügis-talv-suvi-sügis... :S  Hallo:D

=)

Jonn ja hala

Mõtlesin...

et tuleb ikka ilusti teile tihemini kirjutada. Statistika näitab, et umbes 15 korda päevas vaatate, kas me oleme midagi kirjutanud=) See teeb rõõmsaks, aga samas ka tuletab meelde, et tuleb ikka teile kirjutada!=) Muidu vanaema arvab, et me oleme siin tulekahjude sees ja ei tea kõike mida veel. Tänane postitus aga ei tule väga lõbus. Mul on mingi haiguse moodi asi. Ilmselt kuumarabandus või midagi taolist. Silmade tagant kõik valutab ja lihtsalt süda on paha ja keha nõrk. Juba kena nädalake. Ei ole Eesti inimene ikka loodud sellise kuumuse jaoks...Tööl on ka ainult üks higistamine higistamise otsa. Ja kui kuidagi paha on, siis muidugi tundub kõik ka halvasti.

Nii... asjad mis on vahepeal halvasti olnud. Kaarel pillas oma telefoni asfaldile.Telefon töötab, kuid ekraan on nagu ämblikuvõrk. Siis auto on ikka katki ja igat pingutust selle parandamiseks ei oskagi enam välja tuua. Vahepeal proovisine rootorit tellida, ja siis nädalatega selgus, et seda enam ei toodeta. Nädala ootasime, et kas seda on äkki kuskil Perthis autolammutuses. Kogu aeg oled nagu natuke ärevil, et kas saab või ei saa. Ja siis saigi osakese! Ja siis minust saadi valesti aru ja seda ei toimetatud meieni. Siis ikkagi lõpuks toimetati ja siis see ei teinud autot terveks. Siis viisime mehhaaniku juurde ja enam keegi ei tea. Nüüd on viimane lootus, et arvutiga kuidagi vaadatakse see auto üle ja siis ehk saab teada. Jälle nädalate küsimus ilmselt. Kõik võtab aega. Aga aega ei ole kui on ainult üks katkine auto ja mina käin 6 päeva nädalas tööle ja Kaarel hakkab ka tööle.  Elame siin külaelanike armust. Keegi ikka autot laenab... Igaljuhul, kui seda korda ei saada, siis ma lasen ise selle auto õhku!

Täna oli tööl nii raske päev, et hakkasin nutma. Tüüpiline, et kõik kuhjub, ja siis viskad paberi prügikastist mööda ja hakkad nutma. Aga minu paberiks oli see, et ma tegin ühele vanale naisele KANA mitte singiga võileiva. Peale seda kui ma pidin tuhandeid inimesi toitma ja teenindama. Tema ja ta mees, sellised nunnukad vanad, olid sada aastat oma sööki oodanud, samal ajal kui näljased räpased neoonkollastes helkuritega särkides mehed olid võileibu kaasa tellinud. No nii kuum on köögis suvel töötada(Tervitused Triinule=))selle aja jooksul, kui ma süüa tegin, suutsin kaks korda panni põhja kõrvetada ja aerosoolpudelis õli gaasipliiti lasta, nii, et leek lahvas päris suur. Kujutage mind siis ette. Mina, kes ma mingi kokk pole. Teen kümnele näljasele mehele süüa, ja kõik tahavad erinevaid asju. Minu poolest võiks nad lihtsalt nagu sead kööki lasta, las teevad endale mingi summa eest ise süüa.

Täna oli töö juures uss. Ma mõtlesin, et see on mingi nali. Need mehed, kelle teavaisa ilmselt selleks ajaks sinna saatis, arvasid ka, et see on mingi nali. Vonkles seal poe ees. Vast üle meetrine isend- teismeline- nagu nad ütlesid. No vonkles seal, pea plekkpurgis kinni. Tundus, et mehed hea meelega haarasid ohjad. Üks oli eriti sellise suhtumisega, et ta teab mida teha tuleb. "Too labidas". helistasin siis Rebeccale ja küsisin, et kus on labidas, et meil on selline juhus. Saingi labida, ja mees kiirelt ja delikaatselt lõi suure hooga selle sinna purki, nii, et ussil tuli pea otsast ära. Tõstis siis ussi saba pidi üles, ja viis prügikasti. Vonkles seal veel edasi ja mina koristasin pärast verd. selline vahejuhtum. Nimi oli isendil ilmselt Kings' Brown. Muidugi väga mürgine. Ja siis ma mõtlesin, et nad on ju suhtelislt peenikesed ikkagi. Nad võivad tõesti salakohtadesse minna... Aga pole midagi, mingit suurt ussihirmu minus küll ei tekkinud.

Kui Eestis ämblikke ei tapeta, et toovad head õnne ja nii, siis siin tapetakse kõik mürgised ussid kohe ära (ainult üks pole mürgine) ja äblikke ka tapetakse. Ausalt öeldes, mingit sümpaatiat väga siin ämblikute vastu pole. Vähemalt nüüd on nii, et kui tean, et pole mürgine ja on suhteliselt suur, siis ikka proovin õue viia. Alguses küll ei julgenud midagi teha. Siis kui hommikuti ajalehed tulevad, siis kaks korda on selline Eesti kohta suur ämblik ahalehtede vahel olnud=) teist korda juba ei tapnud ära, vaid viisin välja. Ütlen, kõigega harjub ära... Aga neid on siis tõesti palju! Kui juba paar nädalat ei koristaks, siis maja oleks ämblikuvõrkude alla mattunud. Umbes nii... 

Kaarel tõi mulle süüa=)

Aastavahetus ja jõulud olid minu jaoks natuke nutused. Koduigatsus ja nii... Ei ole ikka 45 kraadise kuumaga jõulutunnet. Aga jõulude esimene püha oli tore, käisime loomaaias! Ja kui aastavahetus tuli suure nutuga (Mammu ka just veel helistas paar sekundit enne aastavahetust ja oi seda nuttu siis!)  Eesti aastavahetuse ajal oli ka juba tore, siis magasime, aga enne vaatasime netist etvd ja teie aastalõpu programmi=) Uusaasta esimene päev oli hästi hea!  muusikafestivalil käisime, ja see oli väga äge! See oli sellises kohas, mis oli nagu amfiteater. Läks lohku ja tuhandeid tuhandeid noori inimesi oli! Hea oli inimesi vaadata üle pika aja=)  Vast see aasta tuleb sama äge, kui see päev oli!=)

Aga muidu on ikka klassikaliselt hästi. Et muretseda pole põhjust. 

aga...

 Nautige külma!

See on siin maal luksus!

Kallid!=)

Kaarli reisikiri

Ehh, olen pikalt kaalunud varianti, et teha natukene manti. Tegelt kaalusin varianti, kas kirjutada või mitte. Ilmselt peaks ikka kirjutama muidu hääd sõbrad ja kallid pereliikmed saavad aimu meie elust ainlt läbi roosade prillide. Ma ei ole eriline jutumees seda teavad ilmselt kõik ja selle postituse valmimine võib võtta kuid. Õnneks ei pea selle üllitisega kuhulegi jõudma. Juba postkaartide saatmiseks kulus aega nädalaid, esimene nädal ostsin postkaardid, teisel nädalal kirjutasin aadressid peale ja kolmandal nädalal sai jutt peale kirjutatud ja posti pandud. Ja kojusaatmise pakk ei ole veel üldse postkasti jõudnud. Kodused ärge põdege- küll potsatab ka teie postkasti ühel päeval miskit Austraaliast.

Praegu siis istun Krissu töö juures, 6. h läheb, sellest paar tundi sai laoruums magatud. Ühesõnaga hetkel olen jälle meeleheitel koduperemees ja kuna auto vahepeal natuke töötab siis saan jälle rõõmsalt Krissu hommikul kella kuueks tööle tuua. Autoga on üldse lood kusised. Mõni päev enne jõule suri ära bensupump ja jäin teeäärde. Õnneks töökaslane on hiromant ja ütles mulle päeval, et kui mu auto ära kustub siis võin tema autot kasutada. Saigi siis farmeri tütar järgi kutsutud ja auto tee äärde jäetud. Järgmisel päeval tõmbasime selle rondi farmi. Kaks päeva sain sõita natuke suurema ja käredama pilliga, võrratu. Paari päeva pärast olid tulemas jõulud ja meil oli Perthi bukitud hotell, mida me ei saanud enam ära ka canseldada. Tegime minu töökaaslasele mõned vihjed, et äkki annab autot aga tal oli seda endal vaja. Bussidega on siin äärmiselt kitsas, seega otsustasime hääletada. Hääletamine osutus äärmiselt edukaks, mõlemal korral pakuti meile teelt-ukseni teenust. Jõulud olid iseenesest alla harju keskmise, mingit meeleolu ei olnud. Võibolla lihtsalt väikse viina viga. Kõige meeleolukam oli see kui Krissu 25nda hommikul hästi kurvaks muuts ja koju tahtis. Sys ma mõtli ku hää om iks joulu aigo kotohn ollaq, hapukapstit ja valõqit jõhvõrdada, hää et hindäl ikk pääle es tulõ. 24 ja 25 tatsasime mööda linna ringi (40 ja rohkem temperatuuri) ja puuripandud elajaid käisime ka vaatamas, 26ndal tegelesime enamus päevast kojujõudmisega.  Jõuluvana tõi mulle trussikud, arvutimängu ja näokreemi. Krissule kella ja lõhna.

Pühad läbi, a kui koju jõudsime oli külmkapi uks pärani lahti ja 3 päeva 40 tempsi oli teinud oma töö. Jala poodi ei viitsinud minna (30km) nii, et elasime paar päeva näljas. Krissu tellis siis autole uue bensupumba. Olin juba päris rahul, et vahetab pumba ära ja kõik mured lahendatud. Aga sellest kujunes üks ääretult piinarikas üritus. Krissul on siin üks austaja (ma nimetan teda peikaks aga minuarust ei ole ta väga konkurentsivõimeline) kelle isa on automehaanik ja siis Krissu rääkis selle tüübiga ja ta isa pidi autot vaatama. Tegelt juhtus hoopis nii, et see tüüp vaatas ise auto üle nii, et isa oli telefoni otsas. Siis ta kruvis pumba välja ja viis selle isa kätte testimiseks, jah, pump oli katki. Kui oli kätte jõudnud pumba vahetamise päev palusin Kristiinal sellele tüübile helistada ja küsida et kas pumba ümber olev plastmass on tema käes või ta jättis selle autosse. Ja siis ta hakkas vaidlema, et tema käes on ainult pump ja mingit plastik konstruid ei ole tema käes ja auto peal ka ei ole ja blablabla, lõpuks sai jutt ikka nii kaugele, et ta laseb oma ülemusel pumba kuhugi postkasti panna ja me saame selle ikkagi kätte. Aga siis mingi hetk ta helistas Krissule ja ütles ``ma helistasin sinna autopoodi, kust te pumba tellisite ja uurisin järgi (Krissu oli ka juba sinna poodi vahepeal helistanud ja mingit plastmassi küsinud), et pumba ümber pole mingit raami ja ta ei lase seda pumpa sinna postkasti panna“ (ikka korralik mäsu) ma olin juba mega kettas, et mida vittu, ja siis hakkas Krissu ka, et äkki ei olegi mingit plastiku asja ja, et ma panen segast ja tal on ka juba piinlik. Siis hakkasin ma  mõtlema, et ok äkki ma panen villast ja tüüp on lihtsalt nii kõva skilliga, et võttis pumba ilma raamita välja. OK hakkasin siis jala kodust roadhouse poole  minema, Krissu läks rattaga tööle, sain siis tunnikese jalutada enne kui üks auto mu pääle võttis. Krissu ülemus otsis linnast pumba ära ja viskas mu sinna auto juurde ää. Lähen siis autosse, vaatan paaki, ja seal oli tühjus, raske oli ennast tagasi hoida. Hellasin siis Krissule, asjad said nii kaugele, et Krissu ülemus otsis vana pumba koos kõigi lisadega kuskilt üles ja tõi mulle. Pumba vahetus võis alata, loomulikult oli uus pump made in China ja kaugeltki mitte originaali sarnane, leiutamine hakkas pihta siis. Lõpuks sai valma, keerasin süüdet ja sõit võis alata. Läksin siis Krissu töö juurde ootama, kuna ta lõpetab.  Õhtul tahtsime autoga koju minna aga too arvas, parem oleks kui me läheks jala. Pool tunnikest ootamist ja auto läks käima, võrratu tunne on see. Ühesõnaga meie auto ei tööta endiselt. Võibolla katsetame sellega minna aastavahetuseks Perthi, eks me näe mis saama hakkab.

Asjad mis meil siin veel ei tööta või hingitsevad hädavaevu: Krissu mobla, Krissu kell (jõulukingitus), peldikupotid, veepump, internet, AUTO,telekapilt, Kaarli plätad.

Kaheksas tund Krissu töö juures, just praegu  lendas üks mees siia sisse ja palus telefoni. Naine tahtis teda ära tappa ja politsei tõi ta roadhousi juurde, et ta saaks bussiga Perthi põgeneda. Mehe jutu järgi ei olnud see esimene tapmiskats, millepeale näitas enda käel olevaid arme. Tal ei olnud raha ja Krissu andis talla piruka, vee ja paki suitsu. Sellepeale ulatas mees Krissule tänutäheks kõrvarõngad.

23ndal oli minu kombainerikarjääri viimane päev kuna vili sai otsa. Esimesel tööpäeval suutsin korraldada kohe äksidendi. Keerasin külili ühe toru ja see läks täitsa katki, õnneks sai süü ajada auto käsipiduri peale. Ja sellega ei piirdunud minu esimese töönädala ehmatused, ükspäev läksin põllule ja vaatan kombainil tagumiku peal mingi must laik. Oli võtnud öösel natukene tuld. Vot siis lõi sapsu sisse aga samas oli hea meel, et kombain ja pool mandrit üldse alles on. Kogusin julgust ja hellasin farmerile „tule siia ma pean sulle midagi näitama“. Uurisime vähe asja ja jõudsime järeldusele, et mina seda põlema ei pannud. Vandusime, raputasime tuha maha ja tööpäev võis alata. Sellel farmeril on annet karjuda hästi kõvasti fuck, eriti karm on siis kui oled temaga näiteks kombaini kabiinis ja ta oma karjatusel kõlada laseb. Nii äkilist inimest ei ole ma varem kohanud. Koom on veel see kui kiiresti ta kõnnib, sörkjooksuga püsin hädavaevu kannul.

Krissu jutt:

Kaarel väsis ära. Muidu on kõik ok. Homme läheme katkise autoga Perthi, bookisime endale peorajoonis backbackersite hosteli toa. Vast saab pidu! Ja saab see minu hädaldamise tähe all olnud aasta läbi! Igal pool oli üks häda minu jaoks see aasta küll.

JA ma just mõtlesin, et tuleb ikka sügiseks tagasi tulla, et sõpradega koos kool lõpetada. Aga seniks teile lõbusat vana aasta lõppu ja hästi meeleolukat aastavahetust! ja, et UUS TULEKS PAREM KUI VANA!=)

 Ja ärge jagelege!
 Kallid!=)

Siin ma ei väida mingeid maailmatõdesid.

Lihtsalt mõtted...Selle blogi teema...

... sai ilmselt siis alguse, kui Kaarel üks päev ütles, et mõtle, kuidas lastele juba noorest saati kodeeritakse sisse igasugused rahamured. Juba pisikesed siis kalkuleerivad oma peas hindasid ja hirmuga mõtlevad, et äkki saab raha otsa! Ja kui raha saab otsa, siis on seda valesti kulutatud! Aga maailmast ei saa ju kunagi raha otsa...Või olen lihtsake...?

Minul on rahaga suhteliselt keerulised suhted. Või hoopis väga lihtsakesed... Enamasti seetõttu, et juba lapsest saati olen salamisi endale külge teeninud laristaja ja rahaliselt "mittemõtleva" inimese silt. Ilmselt algas see siis, kui ma 5-aastasena õe ja vennaga Rootsis käisin ja sinna minnes  tulukestega ja sätendavas mänguautomaadis oma taskuraha koos ühe suurema poisiga maha mängisin... Aga ilmselt on mu loomus ka kärsitu. Tahan kõike kohe ja parem varblane pihus kui tuvi katusel. Ja sellest ma pole ka vee aru saanud, miks see rumal või halb on... Ma ilmselt liigitun sinna "materiaalsete" inimeste kategooriasse, aga nagu ma olen aru saanud, siis on sellised inimesed "vale suhtumisega".  Aga seda, et asjad ei tee õnnelikuks või olukorda paremaks... seda ma pole elu sees tundnud...) Ärge nüüd valesti ainult aru saage. Inimesed ja suhted on kõige tähtsamad ja kõige alus. Aga juba suhe on parem ja lõbusam, kui saab koos teha neid asju, mis inspireerivad. Ja päevad ja suhted on muretumad, kui pole seda suurt  RAHAMURE ja külma ilmaga saab sooja kakao kaasa osta... Aga kuidagi tabu on tunnistada seda materiaalsust. Teen siis otsa lahti=)  Pluss minu meelest on eriti just jõukamad inimesed need, kes nagu moraalselt kooris rõhutavad, kuidas materiaalsed väärtused on eilased. Nad on lihtsalt oma laristamised ära laristanud. See, et rahapuudus pingeid külvab, ka moraalseid väärtuseid ussitab, on ju kõigile teada...

Ehk siis mina," laristajana", proovin nüüd aru saada, kust läheb see piir, et olla "asjalik" ja kõrvale panna halbadeks päevaseks (Samas tekib küsimus, miks üldse millekski selliseks teadlikult valmistuda? Aga see on juba teine teema). Aga samas on ju tõsiasi, et igapäevaasjade peale kulub ka raha. Ja need igapäevaasjad... hügieenitarbed, vajalikud riided, kosmeetilised asjad. Miskipärast minu pea arvab alati, kui nende ostmiseks läheb, et nende arvelt võiks kokku hoida. Lihtne näide. Näiteks hambaharja pealt. Et mis vahet seal on. Aga tegelt vahe on iga päev kaks korda, kui ma sellega hambaid pesen. Kas ma naudin seda head hambaharja, või kahetsen, et nii kehva võtsin. Igatähes, mis ma öelda tahan, on, et vist on nii, et just neid igapäevaseid asju, mida sa palju kasutad, et nendesse just ju võiks investeerida. Rohkem, kui nendesse, mida sa harva kasutad. Mina aga miskipärast tunnetan seda teisiti. Sest odav on tihtipeale ebakvaliteetne ja laristamine ning kallis on nagu, et- "odavamalt ei saa või"?

 Ja siis ma tegelikult ei saa aru, et mis on laristamine. Minul on juba kuidagi nii, et kui ma ostan endale midagi uut, kasvõi hädavajalikku, mulle tundub, et see on laristamine ja kulutamine ja äkki oleks ilma ka läbi ajanud. See, et raha kulub, on LARISTUS. Puhas laristus. Ja siis ma laristangi. Ühesõnaga see on miski, millest ma üritan see aasta vabaneda. Siis ilmselt väheneb ka mu stressihulk ja mu mõtted muutuvad ja ehk ma suudan ka raha kõrvale panna. Ja leppida olukorraga, et raha ei KULU (see on ka selline paha sõna tegelikult), vaid see on vahend,  tänu millele saab enda elu kujundada. 

Vähemalt üks asi, mis ma olen selgeks saanud, on see, et "mis on tähtis minu jaoks, ei pruugi tähtis olla teiste jaoks. See aga ei tee seda vähem tähtsaks"... See käib ka selliste kulutuste õigustuseks, mis pole leidnud ühiskondlikku heakskiitu. Nagu kõrvarõngad ...AGA :D

Elame ju kõik tegelikult külluses. Ja kui raha otsa saab, siis kuskil on ju veel raha. Või olen täitsa lihtsaks peast jäänud? Igaljuhul mina olen suureks saades enda raha asjade pärast muretsenud vähemalt nii kaua, kui mäletan. Ja alati on ju saanud! Võiks selle muretsemise ära jätta ja usaldada!=) 

Aga kõik need mõtted on veel poolikud ja vajavad tahumist=) Põhimõtteliselt ma ei väida siin blogis praegu midagi, lihtsalt selline mõtete avaldus... Igaljuhul on Kaarlil need asjad kuidagi palju klaarimad ja mul on temalt palju õppida=) 

Tuli just meelde, et üks õppejõud ütles kunagi, et keegi oli öelnud... "et selleks, et osta head ja odavat asja, sa pead ostma kaks asja- ühe hea ja teise odava..."

Muidu on meil siin praegu kõik kenasti!

...Kui välja arvata see laristus, et lähme Kaarliga jõuludeks

Perthi ja oleme 23. öö ja 24. öö hotellis. Ja ilmselt "laristame" linnas ka. 

Minu poolt jõulutundega, sõbralikke, nalja täis  ja miks mitte ka materiaalset jõulueelset aega Teile kõigile! Kasvõi selles mõttes, et kõik saaksid teha vähemalt mõne kingituse, mida nad tõesti tahavad kallile kinkida!=)

Kallid kõigile!

=)

Mina võtsin...

...

praegu julguse kokku ja istusin pehme tugitooli sisse ja siiralt loodan, et siin sees pole ämblikke, satikaid ja termiite. Kuigi ma olen nendega juba suht ära harjunud.  Aa, üleeile siis läksin mina rõõmsalt kööki ja võpatasin nii, et lausa hüppasin mina tagasi- bobtail oli arvanud, et tema tuleb tuppa. Okei nagu, ma polnud ilmselgelt talle piima pannud, ja siis ta vaatas, et näe majauks on tuulega lahti läinud, et tulen sisse, kostitan ennast ise. Peaaegu nosis juba mahlast prügikotti.  Siis ma võtsin julguse kokku, ja põrandaharjaga puudutasin õrnalt teda, et ta ära läheks. Ma ju ka ei tea, kui kiiresti ja liikuda võib. Minu arust see ongi uute loomade puhul kõige hirmutavam, kui sa ei tea, kuidas loom liigub. Pärast on mingi mega kiire ja hüppab peale sulle. Igaljugul bobtail liigub nagu... poolenisti aeglaselt. Puusad käivad täiega. Ja siis ta roomas kenasti piimakasti, ja ma tõstsin ta välja, ja panin talle alandlikult piima. Tal oli kolm puuki soomuste vahel. Suht rõve. Aa, loodan, et siin tugitooli sees puuke ka ei ole=)

Aga meil on olnud kaks putukapidu! Siis kui siin on mega lämbe ilm, sarnane, nagu enne suurt padukat eestis, siis siin muutuvad vägagi elevile sellised äädikakärbsemoodi, aint suuremad putukad. Iseenesest väga sümpaatsed, sest nad ei hammusta, lihtsalt lendavad sulle otsa ja näkku ja juustesse. Ja oi kuidas neile meeldib pidu!  Õhtuti nad siis hakkavad pidutsema. Tihedus on enamasti kümme putukat kümne ruutsentimeetri kohta. Laes ja seintel. Minimaalsete hetkedega- kui paned korrakski tule põlema ( vahel pole ka tuld vaja) on nad äkki kõik kohal ja kõik nende sõbrad on ka kohal, ja need kes ei ole, on kõik ukse taga või akna taga, näod flynettide vastu pressitud, et saaks ainult sisse. Ja nad saavad! Ma ei tea kuidas. Aga saavad. Siis meie Kaarliga oleme natuke elevil, sest pidu on ju! Meie jaoks see tähendab kiiresti tubade vahel silkamist, kilkamist ja tulede minimaalset kasutamist ja lõpuks lina alla peitu minemist. Ja siis lebame linade all, ja aegajalt lööme keha peale kätega erinevatesse kohtadesse plaksu. Siis juba vahel oleme närvis ka.  Vahel hakkab Kaarel ropendama ka. See pidu saab aga hommikuks läbi. Siis hilisemad lahkujad on näoli pressitud flyneti vastu, et õue saada ja osad on ennast üldse surnuks pidutsenud. Siis saab neid imeda tolmuimejaga.=)

Ja siis ropendamisest veel. Või jah. Igaljuhul ma kohe mõtlesin selle teema peale ja nüüd saan Kaarlist isegi aru. Nimelt iga kord, kui meie auto välja sureb, siis Kaarel elab seda tohutult läbi. Nagu see juhtuks esimest korda ja ta tegelt ei teakski, et auto lakkabki paar korda päevas töötamas aga seejuures hakkab alati uuesti käima. Sõitma.  :D Ja siis millegi peale Karla kunagi ütles mulle, et ma vabalt võtaks, kui ma ilmselt pinges olin mingi tema arust mõttetu asja pärast (ilmselt sama mõttetu asi, nagu, et auto ei tööta x- olukorras 20 minutit paar korda päevas).  Ja siis ma üritasin tema huvitava käitumise peale talle natuke naljaga pooleks ironiliselt meelde tuletada, et "Võta vabalt" Aga no, siis see polnud väga naljakas... Igaljuhul, kuhu ma välja jõuda tahtsin on see, et kui ma vahepeal ei saanud aru, kuidas saab iga kord üllatuda ja närvi ära minna asja peale, mis juhtub niikuinii , siis nüüd mõeldes, ma saan tegelt sellest väga hästi aru...

 Nimelt eile kukkus mul maha uus. Ma rõhutan uus. Põsepuna. Minu essa põsepuna. Ja sellel tulid killukesed välja. Tüdrukud teavad küll, mis see tähendab. Aga võib olla kõik veel ei tea, et minul on uute asjadega mingi värk. Nimelt kui ma mingi uue asja saan, siis ma niii kõvasti armastan seda. Hoian nagu mai tea mida. Kiisupojakest. Ja ALATI. juhtub kohe varsti- varsti, õige pea, sellega midagi, nii, et see pole enam täiuslik. 

Ja muidugi on mul tunne, et kui keegi teine ostab endale midagi, siis see on kena ja jääbki forever täiuslikuks, aga minu uued asjad on õige pea kriimustatud, närakad või üldse katki. Ja siis ma tahaks nad maailmast ära kaotada (nagu lõhnaõli, sest nad tuletavad seda meelde). 

Näiteks eelmine nädal, kui ma olin saanud endale maailma ilusaima rahakoti, tulid kohe kibekiiresti ,ma ei tea kust, selle peale musta paskaka plekid. Nii kõvasti kurvastasin ja üritasin neid maha saada, vee, seebi, näovee, meigieemaldaja ja lõpuks isegi küünelakieemaldajaga. Ei töötanud. Ja siis tööl nägin, et küünelakieemaldi oli muidugi läike rahakotilt maha võtnud. Topelt kurvastasin. Siis ma panin enda pea tööle ja mõtlesin, et määrin värisevate kätega seda  margariiniga :D Tupsutasin siis seda margariini näpiotsaga pleki peale. Õnneks aitaski natuke=) Aga see pole enam täiuslik. Kunagi! Igatähes... Ma absoluutselt IGA kord niiii lõpuni välja kurvastan, kui minu uus asi saab kriimu, pleki (mis kindlasti ei tule välja), või ükskõik mille muu. Ja miski ei aita. Sama põsepunaga. Lõhnaõliga. I-podiga. Uue pluusiga. Isegi meie auto sisekattele läks pool liitrit piimakohvi peale. Haiseb väga. Ma tean sisimas, et see juhtub iga kord, aga miski ei aita. Ilmselt Kaarlil on sama teema. Midagi pole teha.

See on asi, millega ma ilmselt pean õppima elama. Aga lootus sureb viimasena. Ma ikka loodan, et ükspäev on mul klaar kodu, mida ma ei põleta küünalde ja vesipiibusöega ära! Ja tooted on kõik klaarid ja mina ka ja elu ka. Kõige vastikum ongi see, et mul on tunne, et sellised inimesed on olemas, kellel ongi kõik perfektne. They are out there!  :D 

Mis siis veel. 

Ma olen töö juures juba kahte meest näinud, kellel on näpud mingi masinaga maha lõigatud erinevate nurkade all. Üks see mees on hästi tore, ja heasüdamlik. Ja ma ikka proovin tema vastu hästi hea olla. Aga täna hakkas mul imelik ja mulle tundus, et ta on energiavampiir. Paha tunne on sees. Andsin enda enegriat kuidagi ära. Aga aa, minu ülemõtlemisest. Vahepeal oli mul siis selline ülemõtlemise periood. Ilmselt ma praegu kujutan ette, et mul enam  ei ole seda. Kaarlile on ikka minu sellised perioodid raskendatud, sest minust pole võimalik aru saada. Ausõna! (aitäh!=))Aga siis ma lugesin huvitavaid artikleid sellest, kuidas meie mõistus on nagu masin, ja me ei saa seda kontrollida ja siis see masin toodab mõtteid. Aga inimene ise ei ole tema mõtted. Ja mõtete küte on sinu huvi nende mõtete vastu. Ja mina rohkem sa huvitud, seda rohkem sa sellest mõtled. Ja kui enam ei huvitu, ei saa mõte kütet ja kaob ära. Ja see ka, et mõtted on olemuselt kõik neutraalsed. See mis sa tunned on tingitud sellest emotsioonist, mis sul mingi tundega seoses tuleb. Aga muidu on nad neutraalsed. Igaljuhul loogiline, aga ma polnud varem nii mõelnud. Ja see aitab eriti siis, kui on sellised halvad kinnismõtted.

Aga praegu peaks hakkama Karlale midagi süüa tegema.

Aa ja ilmselt ma pean varsti kirjutama ka raha raiskamisest, kui sellisest. Sest ma tahan sellest aru saada. 

Aga ok siis praegu!

Stay tuned!

Aa ja karra panin igale poole:) Tohutult maitsekas! Eriti köögis. Fantast.

Kallid!=)

Täna on siis esimene päev...

... kui mina lähen rõõmsalt ise tööle. Rattaga. Mööda maanteed. 7,5 km. Klaar :D Ma lubasin Kaarlile, et kui mõni suur veoauto tuleb, siis ma tulen kohe maha ja ma sõidan jalakäijate poole peal, et kohe näeksin kui mõni tuleb. Siin on oversizerid kaa. Ka need on ikka OVER sizerid. Ma pole nii suuri masinaid näinudki, kui nemad veavad! Aga ma varun kenasti poolteist tundi, et turvaliselt kohale jõuda!

Ehk siis täna on esimene päev...

... kui Kaarel on kombainer! Senini pole see lihtsalt võimalik olnud, sest siin on ilmad sellised ebatüüpilised. Vahepeal isegi sajab vihma ja meenutab sellist Eesti sügist. Siis peab kõik mitu päeva kuivama, et saaks lõigata. Aga täna on see päev. Panin talle ilusti söögikarbi kaasa. Ta on ilmselt 9 tundi tööl täna. Hea uudis on see, et nüüd ta ei pea enam mind koju ootama, ja see ka, et nüüd saame mõlemad palka!

Muidu on suht klaar siin elu. Elutoa remondi saime ka tehtud ja köögi värvisime ka natuke ära, et klaar ja puhas oleks. Nüüd on siin juba täitsa hea elada. Bobtailile paneme ikka piima ja ta salaja käib ja kibekiiresti joob selle ära! Ta tõesti ilmselt lõhna peale tuleb. Luurab ja tuleb!

Mina käin ju seal apteegis. Nii kui meil linnapäev on- mingi 2 korda nädalas, mina alati palun, et ma saaksin minna apteeki. See on selline pood, kus on rohud, kingid, pudipadi, meik, lõhnad ja kodusisustus. Selline naistelt-naistele pood. Ja siis mina lähen sinna ja olen seal. Vaatan kõik asjad üle. Iga nädal juba vaatan:D nuusutan lõhnaõlisid ja puudutan kosmeetilisi tooteid :D see on ainuke selline asi, mida ma saan selle asemel teha, et mul pole siin sõbrannasid ja kaubanduses ei saa jõlkuda. Ja siis ma olen seal, ja tihti Kaarel ootab väljas, et ma juba tuleks, aga minul on niivõrd raske lahti lasta ja lahkuda sellest poest. Aga siis ma alati ikkagi pean ära tulema. Vahel ma isegi ei osta midagi. Lihtsalt olen seal, nukralt :D Nagu ilmselt laps, kellel lasteaias on hullult äge mäng pooleli, ja kes ei taha koju minna, aga emme-issi tulid järgi talle. Aga

siis kui ma viimane kord sealt ära tulin, muidugi nuusutasin lõhnaõlisid, kuis suutsin... ja ühte olin juba mitu mitu korda nuusutanud (ja mul oli lõhna vaja ka) *Siinkohal aitäh Evelynile, kes ilmselgelt on mulle kinkinud sünnipäevaks maailma parima lõhna, mida biitida ei saa vist ükski teine lõhn...aga mis on nüüd otsas!.. Eniveis... siis ma tulin poest välja, ja Kaarel küsis, et ei ostnudki midagi või? ja mina et, nuusuta, et vaata, siin on lõhnaõlid! Ja siis ma küsisin, et kumb talle rohkem meeldib, ja talle meeldis üks rohkem kui teine. Ja siis ta ütles, et osta ära siis! odav oli kaa! Ja mina muidugi läksin, ostsin ära, ja peale seda, nägin kohe sada paremat pakkumist. ja siis ma veel mõtlesin, et ma olen kaval ja ma ei allu provokatsioonidele lõhn ümber vahetada. Ja siis.. muidugi pärast selgus, et see ajab mul pea valutama ja jonni ajab kaa peale, et ma nii tahtsin, aga läks kõik nässu. Nüüd see lõhnaüli on seal kapi peale ja tuletab mulle seda kõike meelde. Ma tahaks ta hävitada. Kaarel tegi ettepaneku ta heategevuseks anda. Ta ka arvas, et see lõhnab "odavalt" kui ta seda peale ostmist nuusutas. Tänks sis:D

Aga arvuti aku saab kohe varsti tühjaks. Täna on elekter ära, sest see farmer ajab mingeid asju. Päkapikud käivad meil ka. Kenasti mõlemal. Kuigi natuke on nii, et Kaarli päkapikud toovad nagu neid asju, mis mulle meeldivad, ja minu omad toovad neid maiustusi, mis Kaarlile meeldivad. Eile tõi päkapikk mulle näiteks Kaarli lapsepõlve ühe lemmiksokolaadi- Milkyway! Ilmselt ajavad need päkapikud midagi sassi...


Aga mõnusat lund teile ja suured kallid. Mul on jõulutunde igatsus!

Kallid!

=)