Kaarli reisikiri

Ehh, olen pikalt kaalunud varianti, et teha natukene manti. Tegelt kaalusin varianti, kas kirjutada või mitte. Ilmselt peaks ikka kirjutama muidu hääd sõbrad ja kallid pereliikmed saavad aimu meie elust ainlt läbi roosade prillide. Ma ei ole eriline jutumees seda teavad ilmselt kõik ja selle postituse valmimine võib võtta kuid. Õnneks ei pea selle üllitisega kuhulegi jõudma. Juba postkaartide saatmiseks kulus aega nädalaid, esimene nädal ostsin postkaardid, teisel nädalal kirjutasin aadressid peale ja kolmandal nädalal sai jutt peale kirjutatud ja posti pandud. Ja kojusaatmise pakk ei ole veel üldse postkasti jõudnud. Kodused ärge põdege- küll potsatab ka teie postkasti ühel päeval miskit Austraaliast.

Praegu siis istun Krissu töö juures, 6. h läheb, sellest paar tundi sai laoruums magatud. Ühesõnaga hetkel olen jälle meeleheitel koduperemees ja kuna auto vahepeal natuke töötab siis saan jälle rõõmsalt Krissu hommikul kella kuueks tööle tuua. Autoga on üldse lood kusised. Mõni päev enne jõule suri ära bensupump ja jäin teeäärde. Õnneks töökaslane on hiromant ja ütles mulle päeval, et kui mu auto ära kustub siis võin tema autot kasutada. Saigi siis farmeri tütar järgi kutsutud ja auto tee äärde jäetud. Järgmisel päeval tõmbasime selle rondi farmi. Kaks päeva sain sõita natuke suurema ja käredama pilliga, võrratu. Paari päeva pärast olid tulemas jõulud ja meil oli Perthi bukitud hotell, mida me ei saanud enam ära ka canseldada. Tegime minu töökaaslasele mõned vihjed, et äkki annab autot aga tal oli seda endal vaja. Bussidega on siin äärmiselt kitsas, seega otsustasime hääletada. Hääletamine osutus äärmiselt edukaks, mõlemal korral pakuti meile teelt-ukseni teenust. Jõulud olid iseenesest alla harju keskmise, mingit meeleolu ei olnud. Võibolla lihtsalt väikse viina viga. Kõige meeleolukam oli see kui Krissu 25nda hommikul hästi kurvaks muuts ja koju tahtis. Sys ma mõtli ku hää om iks joulu aigo kotohn ollaq, hapukapstit ja valõqit jõhvõrdada, hää et hindäl ikk pääle es tulõ. 24 ja 25 tatsasime mööda linna ringi (40 ja rohkem temperatuuri) ja puuripandud elajaid käisime ka vaatamas, 26ndal tegelesime enamus päevast kojujõudmisega.  Jõuluvana tõi mulle trussikud, arvutimängu ja näokreemi. Krissule kella ja lõhna.

Pühad läbi, a kui koju jõudsime oli külmkapi uks pärani lahti ja 3 päeva 40 tempsi oli teinud oma töö. Jala poodi ei viitsinud minna (30km) nii, et elasime paar päeva näljas. Krissu tellis siis autole uue bensupumba. Olin juba päris rahul, et vahetab pumba ära ja kõik mured lahendatud. Aga sellest kujunes üks ääretult piinarikas üritus. Krissul on siin üks austaja (ma nimetan teda peikaks aga minuarust ei ole ta väga konkurentsivõimeline) kelle isa on automehaanik ja siis Krissu rääkis selle tüübiga ja ta isa pidi autot vaatama. Tegelt juhtus hoopis nii, et see tüüp vaatas ise auto üle nii, et isa oli telefoni otsas. Siis ta kruvis pumba välja ja viis selle isa kätte testimiseks, jah, pump oli katki. Kui oli kätte jõudnud pumba vahetamise päev palusin Kristiinal sellele tüübile helistada ja küsida et kas pumba ümber olev plastmass on tema käes või ta jättis selle autosse. Ja siis ta hakkas vaidlema, et tema käes on ainult pump ja mingit plastik konstruid ei ole tema käes ja auto peal ka ei ole ja blablabla, lõpuks sai jutt ikka nii kaugele, et ta laseb oma ülemusel pumba kuhugi postkasti panna ja me saame selle ikkagi kätte. Aga siis mingi hetk ta helistas Krissule ja ütles ``ma helistasin sinna autopoodi, kust te pumba tellisite ja uurisin järgi (Krissu oli ka juba sinna poodi vahepeal helistanud ja mingit plastmassi küsinud), et pumba ümber pole mingit raami ja ta ei lase seda pumpa sinna postkasti panna“ (ikka korralik mäsu) ma olin juba mega kettas, et mida vittu, ja siis hakkas Krissu ka, et äkki ei olegi mingit plastiku asja ja, et ma panen segast ja tal on ka juba piinlik. Siis hakkasin ma  mõtlema, et ok äkki ma panen villast ja tüüp on lihtsalt nii kõva skilliga, et võttis pumba ilma raamita välja. OK hakkasin siis jala kodust roadhouse poole  minema, Krissu läks rattaga tööle, sain siis tunnikese jalutada enne kui üks auto mu pääle võttis. Krissu ülemus otsis linnast pumba ära ja viskas mu sinna auto juurde ää. Lähen siis autosse, vaatan paaki, ja seal oli tühjus, raske oli ennast tagasi hoida. Hellasin siis Krissule, asjad said nii kaugele, et Krissu ülemus otsis vana pumba koos kõigi lisadega kuskilt üles ja tõi mulle. Pumba vahetus võis alata, loomulikult oli uus pump made in China ja kaugeltki mitte originaali sarnane, leiutamine hakkas pihta siis. Lõpuks sai valma, keerasin süüdet ja sõit võis alata. Läksin siis Krissu töö juurde ootama, kuna ta lõpetab.  Õhtul tahtsime autoga koju minna aga too arvas, parem oleks kui me läheks jala. Pool tunnikest ootamist ja auto läks käima, võrratu tunne on see. Ühesõnaga meie auto ei tööta endiselt. Võibolla katsetame sellega minna aastavahetuseks Perthi, eks me näe mis saama hakkab.

Asjad mis meil siin veel ei tööta või hingitsevad hädavaevu: Krissu mobla, Krissu kell (jõulukingitus), peldikupotid, veepump, internet, AUTO,telekapilt, Kaarli plätad.

Kaheksas tund Krissu töö juures, just praegu  lendas üks mees siia sisse ja palus telefoni. Naine tahtis teda ära tappa ja politsei tõi ta roadhousi juurde, et ta saaks bussiga Perthi põgeneda. Mehe jutu järgi ei olnud see esimene tapmiskats, millepeale näitas enda käel olevaid arme. Tal ei olnud raha ja Krissu andis talla piruka, vee ja paki suitsu. Sellepeale ulatas mees Krissule tänutäheks kõrvarõngad.

23ndal oli minu kombainerikarjääri viimane päev kuna vili sai otsa. Esimesel tööpäeval suutsin korraldada kohe äksidendi. Keerasin külili ühe toru ja see läks täitsa katki, õnneks sai süü ajada auto käsipiduri peale. Ja sellega ei piirdunud minu esimese töönädala ehmatused, ükspäev läksin põllule ja vaatan kombainil tagumiku peal mingi must laik. Oli võtnud öösel natukene tuld. Vot siis lõi sapsu sisse aga samas oli hea meel, et kombain ja pool mandrit üldse alles on. Kogusin julgust ja hellasin farmerile „tule siia ma pean sulle midagi näitama“. Uurisime vähe asja ja jõudsime järeldusele, et mina seda põlema ei pannud. Vandusime, raputasime tuha maha ja tööpäev võis alata. Sellel farmeril on annet karjuda hästi kõvasti fuck, eriti karm on siis kui oled temaga näiteks kombaini kabiinis ja ta oma karjatusel kõlada laseb. Nii äkilist inimest ei ole ma varem kohanud. Koom on veel see kui kiiresti ta kõnnib, sörkjooksuga püsin hädavaevu kannul.

Krissu jutt:

Kaarel väsis ära. Muidu on kõik ok. Homme läheme katkise autoga Perthi, bookisime endale peorajoonis backbackersite hosteli toa. Vast saab pidu! Ja saab see minu hädaldamise tähe all olnud aasta läbi! Igal pool oli üks häda minu jaoks see aasta küll.

JA ma just mõtlesin, et tuleb ikka sügiseks tagasi tulla, et sõpradega koos kool lõpetada. Aga seniks teile lõbusat vana aasta lõppu ja hästi meeleolukat aastavahetust! ja, et UUS TULEKS PAREM KUI VANA!=)

 Ja ärge jagelege!
 Kallid!=)

Siin ma ei väida mingeid maailmatõdesid.

Lihtsalt mõtted...Selle blogi teema...

... sai ilmselt siis alguse, kui Kaarel üks päev ütles, et mõtle, kuidas lastele juba noorest saati kodeeritakse sisse igasugused rahamured. Juba pisikesed siis kalkuleerivad oma peas hindasid ja hirmuga mõtlevad, et äkki saab raha otsa! Ja kui raha saab otsa, siis on seda valesti kulutatud! Aga maailmast ei saa ju kunagi raha otsa...Või olen lihtsake...?

Minul on rahaga suhteliselt keerulised suhted. Või hoopis väga lihtsakesed... Enamasti seetõttu, et juba lapsest saati olen salamisi endale külge teeninud laristaja ja rahaliselt "mittemõtleva" inimese silt. Ilmselt algas see siis, kui ma 5-aastasena õe ja vennaga Rootsis käisin ja sinna minnes  tulukestega ja sätendavas mänguautomaadis oma taskuraha koos ühe suurema poisiga maha mängisin... Aga ilmselt on mu loomus ka kärsitu. Tahan kõike kohe ja parem varblane pihus kui tuvi katusel. Ja sellest ma pole ka vee aru saanud, miks see rumal või halb on... Ma ilmselt liigitun sinna "materiaalsete" inimeste kategooriasse, aga nagu ma olen aru saanud, siis on sellised inimesed "vale suhtumisega".  Aga seda, et asjad ei tee õnnelikuks või olukorda paremaks... seda ma pole elu sees tundnud...) Ärge nüüd valesti ainult aru saage. Inimesed ja suhted on kõige tähtsamad ja kõige alus. Aga juba suhe on parem ja lõbusam, kui saab koos teha neid asju, mis inspireerivad. Ja päevad ja suhted on muretumad, kui pole seda suurt  RAHAMURE ja külma ilmaga saab sooja kakao kaasa osta... Aga kuidagi tabu on tunnistada seda materiaalsust. Teen siis otsa lahti=)  Pluss minu meelest on eriti just jõukamad inimesed need, kes nagu moraalselt kooris rõhutavad, kuidas materiaalsed väärtused on eilased. Nad on lihtsalt oma laristamised ära laristanud. See, et rahapuudus pingeid külvab, ka moraalseid väärtuseid ussitab, on ju kõigile teada...

Ehk siis mina," laristajana", proovin nüüd aru saada, kust läheb see piir, et olla "asjalik" ja kõrvale panna halbadeks päevaseks (Samas tekib küsimus, miks üldse millekski selliseks teadlikult valmistuda? Aga see on juba teine teema). Aga samas on ju tõsiasi, et igapäevaasjade peale kulub ka raha. Ja need igapäevaasjad... hügieenitarbed, vajalikud riided, kosmeetilised asjad. Miskipärast minu pea arvab alati, kui nende ostmiseks läheb, et nende arvelt võiks kokku hoida. Lihtne näide. Näiteks hambaharja pealt. Et mis vahet seal on. Aga tegelt vahe on iga päev kaks korda, kui ma sellega hambaid pesen. Kas ma naudin seda head hambaharja, või kahetsen, et nii kehva võtsin. Igatähes, mis ma öelda tahan, on, et vist on nii, et just neid igapäevaseid asju, mida sa palju kasutad, et nendesse just ju võiks investeerida. Rohkem, kui nendesse, mida sa harva kasutad. Mina aga miskipärast tunnetan seda teisiti. Sest odav on tihtipeale ebakvaliteetne ja laristamine ning kallis on nagu, et- "odavamalt ei saa või"?

 Ja siis ma tegelikult ei saa aru, et mis on laristamine. Minul on juba kuidagi nii, et kui ma ostan endale midagi uut, kasvõi hädavajalikku, mulle tundub, et see on laristamine ja kulutamine ja äkki oleks ilma ka läbi ajanud. See, et raha kulub, on LARISTUS. Puhas laristus. Ja siis ma laristangi. Ühesõnaga see on miski, millest ma üritan see aasta vabaneda. Siis ilmselt väheneb ka mu stressihulk ja mu mõtted muutuvad ja ehk ma suudan ka raha kõrvale panna. Ja leppida olukorraga, et raha ei KULU (see on ka selline paha sõna tegelikult), vaid see on vahend,  tänu millele saab enda elu kujundada. 

Vähemalt üks asi, mis ma olen selgeks saanud, on see, et "mis on tähtis minu jaoks, ei pruugi tähtis olla teiste jaoks. See aga ei tee seda vähem tähtsaks"... See käib ka selliste kulutuste õigustuseks, mis pole leidnud ühiskondlikku heakskiitu. Nagu kõrvarõngad ...AGA :D

Elame ju kõik tegelikult külluses. Ja kui raha otsa saab, siis kuskil on ju veel raha. Või olen täitsa lihtsaks peast jäänud? Igaljuhul mina olen suureks saades enda raha asjade pärast muretsenud vähemalt nii kaua, kui mäletan. Ja alati on ju saanud! Võiks selle muretsemise ära jätta ja usaldada!=) 

Aga kõik need mõtted on veel poolikud ja vajavad tahumist=) Põhimõtteliselt ma ei väida siin blogis praegu midagi, lihtsalt selline mõtete avaldus... Igaljuhul on Kaarlil need asjad kuidagi palju klaarimad ja mul on temalt palju õppida=) 

Tuli just meelde, et üks õppejõud ütles kunagi, et keegi oli öelnud... "et selleks, et osta head ja odavat asja, sa pead ostma kaks asja- ühe hea ja teise odava..."

Muidu on meil siin praegu kõik kenasti!

...Kui välja arvata see laristus, et lähme Kaarliga jõuludeks

Perthi ja oleme 23. öö ja 24. öö hotellis. Ja ilmselt "laristame" linnas ka. 

Minu poolt jõulutundega, sõbralikke, nalja täis  ja miks mitte ka materiaalset jõulueelset aega Teile kõigile! Kasvõi selles mõttes, et kõik saaksid teha vähemalt mõne kingituse, mida nad tõesti tahavad kallile kinkida!=)

Kallid kõigile!

=)

Mina võtsin...

...

praegu julguse kokku ja istusin pehme tugitooli sisse ja siiralt loodan, et siin sees pole ämblikke, satikaid ja termiite. Kuigi ma olen nendega juba suht ära harjunud.  Aa, üleeile siis läksin mina rõõmsalt kööki ja võpatasin nii, et lausa hüppasin mina tagasi- bobtail oli arvanud, et tema tuleb tuppa. Okei nagu, ma polnud ilmselgelt talle piima pannud, ja siis ta vaatas, et näe majauks on tuulega lahti läinud, et tulen sisse, kostitan ennast ise. Peaaegu nosis juba mahlast prügikotti.  Siis ma võtsin julguse kokku, ja põrandaharjaga puudutasin õrnalt teda, et ta ära läheks. Ma ju ka ei tea, kui kiiresti ja liikuda võib. Minu arust see ongi uute loomade puhul kõige hirmutavam, kui sa ei tea, kuidas loom liigub. Pärast on mingi mega kiire ja hüppab peale sulle. Igaljugul bobtail liigub nagu... poolenisti aeglaselt. Puusad käivad täiega. Ja siis ta roomas kenasti piimakasti, ja ma tõstsin ta välja, ja panin talle alandlikult piima. Tal oli kolm puuki soomuste vahel. Suht rõve. Aa, loodan, et siin tugitooli sees puuke ka ei ole=)

Aga meil on olnud kaks putukapidu! Siis kui siin on mega lämbe ilm, sarnane, nagu enne suurt padukat eestis, siis siin muutuvad vägagi elevile sellised äädikakärbsemoodi, aint suuremad putukad. Iseenesest väga sümpaatsed, sest nad ei hammusta, lihtsalt lendavad sulle otsa ja näkku ja juustesse. Ja oi kuidas neile meeldib pidu!  Õhtuti nad siis hakkavad pidutsema. Tihedus on enamasti kümme putukat kümne ruutsentimeetri kohta. Laes ja seintel. Minimaalsete hetkedega- kui paned korrakski tule põlema ( vahel pole ka tuld vaja) on nad äkki kõik kohal ja kõik nende sõbrad on ka kohal, ja need kes ei ole, on kõik ukse taga või akna taga, näod flynettide vastu pressitud, et saaks ainult sisse. Ja nad saavad! Ma ei tea kuidas. Aga saavad. Siis meie Kaarliga oleme natuke elevil, sest pidu on ju! Meie jaoks see tähendab kiiresti tubade vahel silkamist, kilkamist ja tulede minimaalset kasutamist ja lõpuks lina alla peitu minemist. Ja siis lebame linade all, ja aegajalt lööme keha peale kätega erinevatesse kohtadesse plaksu. Siis juba vahel oleme närvis ka.  Vahel hakkab Kaarel ropendama ka. See pidu saab aga hommikuks läbi. Siis hilisemad lahkujad on näoli pressitud flyneti vastu, et õue saada ja osad on ennast üldse surnuks pidutsenud. Siis saab neid imeda tolmuimejaga.=)

Ja siis ropendamisest veel. Või jah. Igaljuhul ma kohe mõtlesin selle teema peale ja nüüd saan Kaarlist isegi aru. Nimelt iga kord, kui meie auto välja sureb, siis Kaarel elab seda tohutult läbi. Nagu see juhtuks esimest korda ja ta tegelt ei teakski, et auto lakkabki paar korda päevas töötamas aga seejuures hakkab alati uuesti käima. Sõitma.  :D Ja siis millegi peale Karla kunagi ütles mulle, et ma vabalt võtaks, kui ma ilmselt pinges olin mingi tema arust mõttetu asja pärast (ilmselt sama mõttetu asi, nagu, et auto ei tööta x- olukorras 20 minutit paar korda päevas).  Ja siis ma üritasin tema huvitava käitumise peale talle natuke naljaga pooleks ironiliselt meelde tuletada, et "Võta vabalt" Aga no, siis see polnud väga naljakas... Igaljuhul, kuhu ma välja jõuda tahtsin on see, et kui ma vahepeal ei saanud aru, kuidas saab iga kord üllatuda ja närvi ära minna asja peale, mis juhtub niikuinii , siis nüüd mõeldes, ma saan tegelt sellest väga hästi aru...

 Nimelt eile kukkus mul maha uus. Ma rõhutan uus. Põsepuna. Minu essa põsepuna. Ja sellel tulid killukesed välja. Tüdrukud teavad küll, mis see tähendab. Aga võib olla kõik veel ei tea, et minul on uute asjadega mingi värk. Nimelt kui ma mingi uue asja saan, siis ma niii kõvasti armastan seda. Hoian nagu mai tea mida. Kiisupojakest. Ja ALATI. juhtub kohe varsti- varsti, õige pea, sellega midagi, nii, et see pole enam täiuslik. 

Ja muidugi on mul tunne, et kui keegi teine ostab endale midagi, siis see on kena ja jääbki forever täiuslikuks, aga minu uued asjad on õige pea kriimustatud, närakad või üldse katki. Ja siis ma tahaks nad maailmast ära kaotada (nagu lõhnaõli, sest nad tuletavad seda meelde). 

Näiteks eelmine nädal, kui ma olin saanud endale maailma ilusaima rahakoti, tulid kohe kibekiiresti ,ma ei tea kust, selle peale musta paskaka plekid. Nii kõvasti kurvastasin ja üritasin neid maha saada, vee, seebi, näovee, meigieemaldaja ja lõpuks isegi küünelakieemaldajaga. Ei töötanud. Ja siis tööl nägin, et küünelakieemaldi oli muidugi läike rahakotilt maha võtnud. Topelt kurvastasin. Siis ma panin enda pea tööle ja mõtlesin, et määrin värisevate kätega seda  margariiniga :D Tupsutasin siis seda margariini näpiotsaga pleki peale. Õnneks aitaski natuke=) Aga see pole enam täiuslik. Kunagi! Igatähes... Ma absoluutselt IGA kord niiii lõpuni välja kurvastan, kui minu uus asi saab kriimu, pleki (mis kindlasti ei tule välja), või ükskõik mille muu. Ja miski ei aita. Sama põsepunaga. Lõhnaõliga. I-podiga. Uue pluusiga. Isegi meie auto sisekattele läks pool liitrit piimakohvi peale. Haiseb väga. Ma tean sisimas, et see juhtub iga kord, aga miski ei aita. Ilmselt Kaarlil on sama teema. Midagi pole teha.

See on asi, millega ma ilmselt pean õppima elama. Aga lootus sureb viimasena. Ma ikka loodan, et ükspäev on mul klaar kodu, mida ma ei põleta küünalde ja vesipiibusöega ära! Ja tooted on kõik klaarid ja mina ka ja elu ka. Kõige vastikum ongi see, et mul on tunne, et sellised inimesed on olemas, kellel ongi kõik perfektne. They are out there!  :D 

Mis siis veel. 

Ma olen töö juures juba kahte meest näinud, kellel on näpud mingi masinaga maha lõigatud erinevate nurkade all. Üks see mees on hästi tore, ja heasüdamlik. Ja ma ikka proovin tema vastu hästi hea olla. Aga täna hakkas mul imelik ja mulle tundus, et ta on energiavampiir. Paha tunne on sees. Andsin enda enegriat kuidagi ära. Aga aa, minu ülemõtlemisest. Vahepeal oli mul siis selline ülemõtlemise periood. Ilmselt ma praegu kujutan ette, et mul enam  ei ole seda. Kaarlile on ikka minu sellised perioodid raskendatud, sest minust pole võimalik aru saada. Ausõna! (aitäh!=))Aga siis ma lugesin huvitavaid artikleid sellest, kuidas meie mõistus on nagu masin, ja me ei saa seda kontrollida ja siis see masin toodab mõtteid. Aga inimene ise ei ole tema mõtted. Ja mõtete küte on sinu huvi nende mõtete vastu. Ja mina rohkem sa huvitud, seda rohkem sa sellest mõtled. Ja kui enam ei huvitu, ei saa mõte kütet ja kaob ära. Ja see ka, et mõtted on olemuselt kõik neutraalsed. See mis sa tunned on tingitud sellest emotsioonist, mis sul mingi tundega seoses tuleb. Aga muidu on nad neutraalsed. Igaljuhul loogiline, aga ma polnud varem nii mõelnud. Ja see aitab eriti siis, kui on sellised halvad kinnismõtted.

Aga praegu peaks hakkama Karlale midagi süüa tegema.

Aa ja ilmselt ma pean varsti kirjutama ka raha raiskamisest, kui sellisest. Sest ma tahan sellest aru saada. 

Aga ok siis praegu!

Stay tuned!

Aa ja karra panin igale poole:) Tohutult maitsekas! Eriti köögis. Fantast.

Kallid!=)

Täna on siis esimene päev...

... kui mina lähen rõõmsalt ise tööle. Rattaga. Mööda maanteed. 7,5 km. Klaar :D Ma lubasin Kaarlile, et kui mõni suur veoauto tuleb, siis ma tulen kohe maha ja ma sõidan jalakäijate poole peal, et kohe näeksin kui mõni tuleb. Siin on oversizerid kaa. Ka need on ikka OVER sizerid. Ma pole nii suuri masinaid näinudki, kui nemad veavad! Aga ma varun kenasti poolteist tundi, et turvaliselt kohale jõuda!

Ehk siis täna on esimene päev...

... kui Kaarel on kombainer! Senini pole see lihtsalt võimalik olnud, sest siin on ilmad sellised ebatüüpilised. Vahepeal isegi sajab vihma ja meenutab sellist Eesti sügist. Siis peab kõik mitu päeva kuivama, et saaks lõigata. Aga täna on see päev. Panin talle ilusti söögikarbi kaasa. Ta on ilmselt 9 tundi tööl täna. Hea uudis on see, et nüüd ta ei pea enam mind koju ootama, ja see ka, et nüüd saame mõlemad palka!

Muidu on suht klaar siin elu. Elutoa remondi saime ka tehtud ja köögi värvisime ka natuke ära, et klaar ja puhas oleks. Nüüd on siin juba täitsa hea elada. Bobtailile paneme ikka piima ja ta salaja käib ja kibekiiresti joob selle ära! Ta tõesti ilmselt lõhna peale tuleb. Luurab ja tuleb!

Mina käin ju seal apteegis. Nii kui meil linnapäev on- mingi 2 korda nädalas, mina alati palun, et ma saaksin minna apteeki. See on selline pood, kus on rohud, kingid, pudipadi, meik, lõhnad ja kodusisustus. Selline naistelt-naistele pood. Ja siis mina lähen sinna ja olen seal. Vaatan kõik asjad üle. Iga nädal juba vaatan:D nuusutan lõhnaõlisid ja puudutan kosmeetilisi tooteid :D see on ainuke selline asi, mida ma saan selle asemel teha, et mul pole siin sõbrannasid ja kaubanduses ei saa jõlkuda. Ja siis ma olen seal, ja tihti Kaarel ootab väljas, et ma juba tuleks, aga minul on niivõrd raske lahti lasta ja lahkuda sellest poest. Aga siis ma alati ikkagi pean ära tulema. Vahel ma isegi ei osta midagi. Lihtsalt olen seal, nukralt :D Nagu ilmselt laps, kellel lasteaias on hullult äge mäng pooleli, ja kes ei taha koju minna, aga emme-issi tulid järgi talle. Aga

siis kui ma viimane kord sealt ära tulin, muidugi nuusutasin lõhnaõlisid, kuis suutsin... ja ühte olin juba mitu mitu korda nuusutanud (ja mul oli lõhna vaja ka) *Siinkohal aitäh Evelynile, kes ilmselgelt on mulle kinkinud sünnipäevaks maailma parima lõhna, mida biitida ei saa vist ükski teine lõhn...aga mis on nüüd otsas!.. Eniveis... siis ma tulin poest välja, ja Kaarel küsis, et ei ostnudki midagi või? ja mina et, nuusuta, et vaata, siin on lõhnaõlid! Ja siis ma küsisin, et kumb talle rohkem meeldib, ja talle meeldis üks rohkem kui teine. Ja siis ta ütles, et osta ära siis! odav oli kaa! Ja mina muidugi läksin, ostsin ära, ja peale seda, nägin kohe sada paremat pakkumist. ja siis ma veel mõtlesin, et ma olen kaval ja ma ei allu provokatsioonidele lõhn ümber vahetada. Ja siis.. muidugi pärast selgus, et see ajab mul pea valutama ja jonni ajab kaa peale, et ma nii tahtsin, aga läks kõik nässu. Nüüd see lõhnaüli on seal kapi peale ja tuletab mulle seda kõike meelde. Ma tahaks ta hävitada. Kaarel tegi ettepaneku ta heategevuseks anda. Ta ka arvas, et see lõhnab "odavalt" kui ta seda peale ostmist nuusutas. Tänks sis:D

Aga arvuti aku saab kohe varsti tühjaks. Täna on elekter ära, sest see farmer ajab mingeid asju. Päkapikud käivad meil ka. Kenasti mõlemal. Kuigi natuke on nii, et Kaarli päkapikud toovad nagu neid asju, mis mulle meeldivad, ja minu omad toovad neid maiustusi, mis Kaarlile meeldivad. Eile tõi päkapikk mulle näiteks Kaarli lapsepõlve ühe lemmiksokolaadi- Milkyway! Ilmselt ajavad need päkapikud midagi sassi...


Aga mõnusat lund teile ja suured kallid. Mul on jõulutunde igatsus!

Kallid!

=)