Me ikka veel oleme Austraalias.

Tere!

Nüüd on teile fotosid natukene. Aga need pildid on sellest, kuidas me täna väljasõidul käisime, et koaalasid näha. Koaalasid me ei näinud. Mina aga sundisin Kaarlit peatuma, kui loomi oli, sest minul on loomade igatsus. Need loomad elasid Adelaide hillsis. Meie praeguse kodulinna juures on selline natuke mägisem ala, kus on viinamarjaistandused ja samuti on seal karjakasvatus  päris popp. Mina, kes ma polnud mitu kuud maal käinud ja loomi näinud, tundsin, et nii hea on maal olla. Kaarel ka igatses farmi tagasi. Aga järgmine laupäev meil on kokku lepitud, et siis on rahvuspargis koaaladega kohtumine. Ausalt! 

10 nädalat veel!

=)

Juttu!

No tere muskad!

Mõtlen siin, et mida kirjutada...

... Ilmselt on kõige suurem uudis see, et Kaarel hakkas tööl öövahetusi tegema. Kuuest õhtul kuueni hommikul ja lisaks veel 6 päeva nädalas. Eks sellega ongi raske harjuda. Keha tal harjub ja vaim. Lisaks veel mina harjun. Nüüd muudkui harjume. Turtsakamad oleme ka rohkem kui muidu, sest vässud ja tema on ööloom ja mina päeva oma. Seda ei tea, kaua ta öösel peab töötama, vast mõni kuu, aga see on ka kogemus omaette:)

Minul läheb tööl järjest paremini. Tunnen ennast mugavamalt  ja ei karda enam seda Itaalia restorani ka! Hakkasin seal juba kohvisidki tegema! Teises kohas saan töökaaslastega täitsa hästi läbi, ja  varsti nad on mul juba head tuttavad, kellega saaks väljagi minna. Aga häda on selles, et Kaarlil on ainuke vaba õhtu  ja  laupäeval, aga siis mina olen tihti tööl. Seega enamasti me näeme hommikul pool tundi. Mina olen siis unine ja pahur, et ta mu ligi tund enne kella üles sahmib ja tema natuke elevil, et tal sai töö läbi. Vaba ajaga on aga nii, et juhul, kui mul satub nädalasse üks vaba päev, siis ma pean teises toas olema, et tema saaks magada. Praegugi on nii, et mina pean 4 tunni pärast tööle minema juba, aga tema magab =)

Kui alguses ma mõtlesin et ooo mis väljakutse või proovikivi see reisuke ikka on, et kõik on põhimõtteliselt sama, mis kodus, siis nüüd nagu saan natuke haista seda kivi. Ikka on jah raskem, aga seda just sellearvelt, et koduigatsus on ja lähedasi pole. Ei ole nagu kohe kellegagi arutada asju. Mina küll ikka tahan jututada ja arutada sõbrannadega asju, aga sellekt tuleb skaip kokku leppida nii mõni päev enne...Ja nüüd veel see öövahetus. Tegelikult on see üks suur koos arenemine ja leplikumaks muutumine =)Kuigi ma olen kindel, et kui ükskõik teist, kes praegu seda loeb, oleks Kaarliga või minuga siin novembrist saati iga päev koos ja prooviks ennast teostada võhivõõras kohas, siis miskipärast pakun, et meelakkumisega seda ei võrreldaks. Muidugi olete alati siia oma kaasadega teretulnud:D

Loen seda õnnelikkuse raamatut, mis mulle pühadejänes tõi. "The happyness project". See on nagu ühe naise lugu sellest, kuidas ta aasta jooksul iga kuu mingile asjale pühendas, et enda elu õnnelikumaks muuta. Sellised toredad lihtsad asjad, mis just teda õnnelikumaks teeksid. Ja üks peatükk minule maiustamiseks oli rahast. Ja siis mul oli nii suur äratundmise rõõm...

 Seal ta jaotas inimesed ala- ja ülekulutajateks. Alakulutajad on need, kes ei osta midagi, enne, kui on ära lagunenud mingi asi, või kõdu seest enam pole võimalik seda üles leida. Igapäevased vajalikud asjad on kehvakese kvaliteediga, et asjad aetud saaks, aga mingit naudingut nende asjade kasutamine ei paku. Näiteks, et noo.... kähku mõni lihtne näide... näiteks et nuuskad WC-paberisse, nii, et ninaalune katki, kuigi nii hea oleks nuusata Zewa piparmündi pehmesse salfakasse. Aga kui poes oled, mõtled, et küll saab asja ära aetud, et ei hakka ostma. Või et oli ju küll mingeid pastakaid vedelemas, aga iga kord kui on vaja midagi kirjutada, siis ühtegi head pastakat pole, millega oleks hea ja nauding  kirjutada (Loodan, et vähemalt üks lugeja nõustub minuga, et nii suur vahe on pastakatel=)). Või minu lapsepõlvestki, et "valged sokid või pluusid lähevad mustaks". See on ju küll selline koht, et ... mõtled, et mismõttes=) Ja siis ei osta endale valgeid asju, sest "nad lähevad mustaks" kuigi tihti seisad kapi ees, ja tahaks midagi valget panna...

Ülekulutajad on need, kes tekitavad oma kodustest ruumidest ja sahtlitest osavalt laoruumid. Priiskavad igasse ilmakaarde ja tegelikult pole seal midagi vajalikku. Eestis eriti sellist asja ei kohta (välja arvatud mingid koduekstra soodukad või, või... mingid muud säästu jessikad, et oh, ma võtan mitu!( Mis teine kord lõppevad nt sellega, et sul on 4 sama seepi, aga peale teise kasutamist tahaks uut). Noh... aga siin on seda metsikult! Siin on selline tarbimine ja premeerimine ja kulutamine, et õudne!

Aga mina... siis ma tundsin endas küll väga selgelt ära alakulutaja. Just, et need igapäevased asjad nagu on nii, et "küll kuidagi saab" või "no, see pole küll täpselt see, mis vaja, aga see on nii odav!" Sellised õigustused, et mitte endale lubada tähtsaid asju, mida kasutades tunned naudingut. Kindlasti näiteks mu issi ei mõista, kuidas saab hambapastast rõõu tunda, või pastakast:) Aga mul on nii, et reaalselt, kui on see asi mis vaja, siis seda kasutades on alati hea tunne ja õnnemullike saab õhku juurde. Isegi igasugu uuringud, mis seal raamatus välja toodi tõestasid, kuidas õigesti kulutatud raha teeb inimesi õnnelikumaks (muidugi on see väga individuaalne, mis kedagi õnnelikuks teeb). Ja ühesõnaga, kui ma noor olin, siis ma mäletan, kuidas emme oli nagu grammafon, et ma ei oska oma asju hoida, et vedelevad jne. Aga nüüd on see teinud minust sellise, et ma liialt olen emotsionaalselt asjadega seotud- nt, kui tutikas puuder katki kukub, on liiga kurb. No nüüd ma ei saa juba aru, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan, aga igaljuhul sinna, et igapäevaselt vajalikud asjad tulebki kvaliteetsed valida, et nendest igapäevaselt saaks rõõmu tunda:) Ja see pole mingi priiskamine.

Ja siis mulle meelds üldse see lähenamine, et kasutada raha nii, et see õnnelikuks teeks ja et asju ei säästeta paremateks päevaeks, või et äkki kunagi... Ta tõi seal näite, kuidas kellelgi oli keegi lähedane teise ilma läinud, ja siis leidis enda kinditud hästi head mingid kreemid või rätikud kapist ilusti ära panduna... Kurb ju.. Ja siis võikski ju hoopis täna neid asju nautida ja rõõmu tunda! Kui kasutad oma head serviisi või võtad uued aiakindad vanade asemele, siis ongi päev selle võrra parem, mitte ei pea ootama mingid sündmust. Muisugi on see ka seotud asjade hoidmisega. Aga paremaid asju hoiadki paremini ju=) See on kõik seotud muidugi ka hetkes elamisega ja tänasest päevast rõõmu tundmisega, millega ma hoolega tegelen! Sest niikuinii läheb aeg sama kiiresti...

Kirjutan siin ju Ausi blogi. Ja ise kirjutan sellist juttu=) Aga see pidigi olema selline individuaalne jutt, mitte mingi reisiblogi austraalia köögist, kultuurist ja kombestikust... .)

Vot, aga neid mõtteid mõtlesingi siis praegu. Kaarel ikka magab, ja mina varsti tahaksin solvuda, et miks ta üles ei ärka, et ta saaks pärast ka magada, aga ... ikka peab ju kõigest aru saama =)

Ja tähistage emadepäeva kõige uhkemal viisil! Parima serviisi, lillede (missest, et alakulutajate arust nad närtsivad niikuinii ära) Ja veiniga! Uuringud näitavad, et need, kes veini joovad, on õnnelikumad ja elavad kauem ja neil on vähem stressi!=)


Kallid kõigile !

Krissu

Hallo!

Tere kõigile!=)

Nüüd pole küll sada aastat kirjutanud. Kui vahepeal väga kenasti ei läinud, siis nüüd on kõik vaikselt jälle paika loksumas. Mina saan palka, Kaarel sai töö. Aga eks ta ise pikemalt räägib:)

Nii... mis siis uudist? Saime tuttavaks ühe eestlastest paarikesega, kellega me oleme vahepeal kokku saanud ja igasugu asju teinud. Enamasti me teeme süüa, aga näiteks eelmine nädal käisime kalal! Me lausa läksime kalastuspoodi, ja ostsime meile punase uue spinningu. Olime oma 3 tundi kalal. Väiksed aasialased muudkui tõmbasid kala välja ookeanist, aga mida ei olnud, oli meie kalaõnn. Me olime kolme õngega, neljakesi ja keegi ei saanud kala. Pärast oli jahe ja nohune ainult!=) Tuli kohe meelde, kuidas vanaisaga väiksena kalal käisin, aga selle vahega, et vanaisa ei tulnud enne koju, kui kala sai :D

Nii... koduigatsus on enda kuju muutnud vähemalt minu jaoks. 

Kuidagi tahaks skaipida ja helistada. Ma vist olen sellist sorti, et kui siia tulin, siis nagu blokkisin enda peas ära selle igatsuse. Aga nüüd, mida lähemale kojutulemise aeg tuleb, seda suurem rõõm tuleb põue! Mõtlen ikka ennast Eesti kohtadesse, küll memme juurde, Tagakülla ja Tartusse. Ja kuidagi nii hea tunne on sees, et need kohad olemas on, ja et täpselt need inimesed mul on, kes mind ootavad!=) Igaljuhul ootan teid ka kõiki väga ja tunnen, et kui tagasi tulen, siis jälle mõni aeg ilmselt vaatan teise pilguga kõigele. Nagu ikka peale mingit sellist teist kogemust mõtled prioriteetidele jne. Aga nagu teada, see läheb jälle mõne ajaga tavaliseks igapäevaseks rutiiniks!=)

Veel uudiseid, mis on veel segased. Me hakkame vb kolima. Sel juhul me koliksime linnnale lähemale, peaeagu kom-neli korda lähemale, kui praegu elame! Ja nende eestlastega kokku. Nad tahavad nii teha, et üürivad maja (üürisidki) Ja siis võtavad salaja üürilised sisse, et ise ei peaks nii palju maksma. Selline natuke sahmer mahmer=) Aga kuna Kallal on nii ehk naa auto, sis tal pole vahet, kas ta käib autoga 15 või 30 mintsa. Ja mina saaks kergemini tööl käia. Aga sellega on muidugi minul natuke keeruline ka, sest mul on siin ju kodu lähedal spordisaal, ja teises kohas oleks see mingi 4 km. Aga praegu ma tunnen, et see oleks jälle selline liikumise ja uue asja tunne, et annaks aga rohelise tule ja vaataks mis saab! Natuke kardan seda ka, et kuna meil ni tore on koos, ja naerame laginal ja teeme nalja, siis et kui elame koos, siis äkki jääb see argisemaks. Ja siis ei saa enam külas käia ja nagu kokku spetsiaalselt saada. No mündil on ikka mitu külge. Siinkohal luban, et hakkan tiheini blogi kirjutama, sest teie nii truult ikka ga päeva ligi 15-20 korda vaatate, et kas on tulnud!=)

Minu töö... töötan kahes kohas. Üks on parem kui teine. See parem on sokolaadikohvik. Selline, et kõikvõimalikud kuumad sokolaadid ja magustoidud. Selline, et mul on nagu see koht juba selge, ja saan tunda ennast mugavalt. Töökaaslased on imelised! Eile näiteks kallasin kuuma sokolaadi (piparmündi oma) ukse peale ja kukuasin ühe joogiklaasi killukesteks. Ja siis oli hästi palav ja ma hakkasin pühkima killukesi kokku ja mingi vana naine ilmus kuskilt välja ja siis seisis seal ja jalaga näitas mulle killukesi, et ma ühtegi kahe silma vahele ei jätaks. Aitäh talle :D

Nii... teine koht on Itaalia koht. Ja see on selline, et seal olen küll ebakindel. Seal on 71 lauda ja mõned halvad töötajad, kes on ülbed. Ja mina ei saa ega saa seda kohta veel hästi selgeks, sest neil on kõik toidud itaalia keeles ja tihti on väga kiire ja siis on selline närviline õhkkond, kus igaüks on enda eest väljas, mitte pole tiim. Näiteks eelime kord ma pidin nii vaeva nägema, et mitte nutma hakata. Seal on üks noormees, kes on nagu robot. Nagu ma teada sain, siis ta on seal ka ainult 2 kuud töötanud. Aga no seda, et ming kokk nii tuuri läheb kui kiire on, seda ma küll esimest korda nägin siin! Ta kukub siis kohe kamandama, et tavai tavai, mine mine, kiire kiire, go go go! Ja minule see asi ei meeldi, sest seline kamandamine automaatselt nagu tõstaks ta teenindajatest kõrgemale, nagu me alluks talle jooksuga tema sööke lauda kohale viies.

Ja siis ta oli mulle juba mitu korda nähvanud, ja siis mina ütlesin talle, et "hey, be nice to me!" Nagu hoiatavalt! Ja siis ühe korra ta tuli ja nähvas mulle, et ma oleks võinud ise mingi söögi ahju panna, et vaata kui kerge see oli, et ma oleks ise võinud vabalt selle ära teha. Aga minule pole keegi midagi näidanud ja mina pole mingi itaalia hamburgeri foccacia kokk, kes teab kõike mingitest imelikkudest liikuva põhjaga ahjudest, kust toidud välja libisevad. Ja siis mul sai mõõt täis. Ja ma ütlesin talle, et hei, tule siia! Äärmiselt käskival kõneviisil. Ja siis ta tuli, ja ma põrstasin talle, et mulle, et meeldi, kuidas ta minuga käitub. Ja siis tal pilk muutus, ja ta vabandas. Ja pärast vabandas veel privaatselt, et ta ongi seline ja midagi pole teha. Ja siis muidugi kallistas mind, peale seda, kui mina olin kostitanud vast paarisadat inimest 71 laua taga ja enda krunni kuivaks väänanud, mis pani mind veel erti kuidagi halvasti ja tühjaks pumbatuna tundma:D

Nii hea on praegu see, et Karla teeb hommiusööki ja mina ei tee. Kirjutan siin hoopis juttu... Meil on toataimekene ja muidu klaar elu. Minu kontol ei haiguta enam ümmargune null  ja mõni palk on juba tulnud. Rahulikum on kohe olla. Eks ma läksikgi siis kergelt hulluks, kui mul raha polnud ja Kaarlil tööd ja mul tööl segased ajad ja üüri oli vaja maksta. Siis oli väga keeruline. Kaarel on ikka äärmiselt kannatlik minuga. Kiidan siinkohal. Meil on majakaaslastel see tahvelarvuti, ja siis saab pildiga ka skaipida, nii, et hakkame aga aegu kinni panema! Hoopis teine tera on ikka pildiga. Siis on nii hea seda soojust kodulaste silmadest vaadata, kui nad meild näevad =)

Kallid! Ja peatse kohtumiseni!

=)

munakesed=)

No tere Muskad!

Siin on teile kaua oodatud blogipostitus! mina kirjutan elust ja Kaarel seekord üllatuseks... ei ole kirjutamise soone peal. =)

Pole kaua aega kirjutanud, sest pole väga midagi kirjutada olnud ja ausalt öeldes pole väga tuju ka olnud. Mis sa ikka kirjutad, kui elu väga lill pole. Jõudsime Adelade'i nädal aega tagasi ja mina olen hoolega tööd otsinud, mis ON päris stressirohke. Aga selle nädala jooksul oleme saanud elukoha- üürime ilusas majas ühte tuba ja väga võimalik, et mina olen töö leidnud ja oleme üle elanud voodilutikad. Just, lugesite õigesti.

Meie tuba

Me ööbisime ühes backpackersis ja siis seal üks tüdruk oli hästi punniline. Ja siis järgmine päev teine. Ja siis mõnepäeva pärast ka mina. Seal olid voodilutikad- inglise keeles bedbugs. Võite googeldada, millised need hammustused on- jubedad- aga õnneks mul hakkavad juba ära kaduma. Meeletult sügelesid. Sääsehammustused on nagu nali nende kõrval. Ja ainuüksi jalgade peal oli mul üle 85 hammustuse. Minul oli küll alguses kahju, sest tundus, nagu ainult mina sain hammustada, ja siis ma Kaarlile kohe ütlesin, et ebaaus on! Ja "kahju, et sinul pole neid..." ja siis Kaarel oli nagu, et "ära räägi!" ja nüüd paar päeva hiljem on temal ka hammustused ja muidugi olen mina süüdi  :(  Aga kõige vastikum selle juures on ikka see, et kas me nad endaga kaasa võtsime? Mina järeldasin, et kuna minul pole uusi hamustusi juurde tulnud ja nende ilmnemise aeg võib olla kuni 12 päeva, siis vast me  ei võtnud ja Kaarlil lihtsalt lõid hiljem välja. Igatahes on nad õudsed! Ja issi- see saunaskäimise karistus, mis sul kunagi Setumaal oli- ma olen sada korda kindel, et seda tegid voodilutikad! =) Öösiti siiani üks või teine äkitselt kargab püsti ja käseb teisel tuld panna, et keegi oli voodis... :D

Köök

KODU: on meil mõnna. Selline Arkaadia stiilis. Klaarikas ja hele. Pildi pealt on nagu selline kaasaegne ja ajakirjast aga lähedalt on kõik nagu mängu! Tolmuimejast mööblini. Kuidagi eblakas, õhuke ja kogu aeg on hirm et läheb katki :D Aga see on sellise 15-20 mintsa kaugusel kesklinnast, mis on selline mai tea... mitte lähedal, aga saaks ka veel kaugemal olla. Ja selles suhtes on äge, et tõesti on tore. Meil on aias viigipuu ja viinamarjapuu- nii, et praegugi võiksin minna ja süüa viigimarju ja viinamarju aiast. Ja mitte nagu nutuga pooleks, et tegelt on poolmädad ja toored, aga tõesti on küpsed ja ilusad!=)

TÖÖ: Mina olen ühe töökoha ära ütelnud, kus ma oleks saanud päevas 4 tundi tööle ja tagasi minna. Olen käinud ühes magustoidukohvikus, ja saaksin seal väga väikse kohaga olla, ja proovikal ühes Itaalia restos, mis on selline kreisi...

Maja 

70 lauda ja kui proovikas oli, oli puupüsti täis. Neiud lihtsalt jooksid. Mina olin seal ka nii, et visati lihtsalt vette, et vaata ise kuidas hakkama saad. Ja muidugi ei puudunud mahlasest töökollektiivist ülemus (seda tüüpi, kellest mitte midagi aru ei saa- kas ta on vihane, rõõmus, kuri, lahke?)
 ja töötajad ...kes on robotid, töötajad, kes on masinad ja töötajad, kes teavad kõike, ja töötajad, kes on õnneks aeglasemad ja lahked ja ütlevad et tore kohtuda sinuga. NO töövestlus oli lihtsalt õudne:D see boss on seal selline keskealine Itaalia mees. Selline mustade juustega ja  mustade silmadega ja äärmiselt nagu... karismaatiline? selline, et reaalselt MINUL ei olnud võimalik töövestlsed naeratada:D sest ta oli nii "raske" ja rääkis nii vähe ja oli nii jube ja tõsine mees! Aga ma proovikal nägin, et ta naeratas ühe korra. Jumal tänatud! Ja mulle pidi keegi seal nädala lõpus tagasi helistama, aga veel pole helsitanud. Loodan sinna tööle saada, sest siis ma käiksin vaid tunnikese tööle, ja tunnikese tagasi. Ja õnneks seal pole mitte klassikaline lauateenindus, vaid on selline, et letist ostetakse ära, ja siis on meeletu tsekimajandus, et tsekk kööki ja tsekk söögi peale ja no kõik kohad on tsekikesi täis.

SPORT- mina hakkasin kolm- 4 korda nädalas jooksma. Punkt :D

MUNADEPÜHAD- meil on täna munedepühad. Keetsime neli muna.

Pühade hommikusöök ehk
 olen hea perenaine

Üks kees puruks. Valgeid mune siin pole olemas. Seega keetsime endale kaunid pruunid munad, sest "meie peres ei värvita tehisvärvidega mune". Muidugi ei puudunud laualt ka puuviljad, vahukoor, ahjusoojad saiad ja munakesed! Värvilised munakesed- fooliumi sees. Tänu sellele, et ma nüüd suur inimene olen, sain poest osta täpselt nii palju munakesi, kui vajalikuks pidasin, ja ei pidanud kedagi lunima. Menüüs on helesinised valge sokolaadi munakesed ja kirjud sokolaadimunakesed- punased, kollased, rohelised, sinised.  ja suurem sokolaadimunake lilla fooliumi sees ja kinder surprise! =) Ja Kaarel tegi mulle täna hommikul veel easter-hunt'i. See on see, et otsid,  ja kuna meil on aed, siis see toimus aias. Ja kui hommikul vihma hakkas sadama, siis Kaarel ütles, et "oioi  mine õue kohe!" Ja siis vihma nii sadas, ja mina jooksin aias ringi ja siis Kaarel ütles, et "ma nägin siin pool vist midagi!" Mina kohe uskuma. ja oligi - munakeste rada, vihma sees! Läks puu alla, ja siis puutükikeste all (meil on aias muru asemel selline puutükikeste puru) oli pakike! Ja seal oli raamat- sellest, et kuidas õnnelikuks hakata... Ma loodan, et ma veel täitsa lootusetu pole:D  JA  temale tõid jänesed pleedi. Traktoritega pleedi. Aga mitte õue, vaid tooli peale ja talle tõid veel macaronesid- sellised värvilised maiustused. Talle need maitsevad. Aga mina muidugi rõkkasin. aga tema oli tagasihoidlikum ja jälle mul on tunne, kuidas mina ei oska kingitusi teha, ja tema teeb alati paremini... =) 

ÜLDISELT- see, et tööd veel kindlat pole, see teeb koduigatsuse suuremaks. Nüüd nagu tuleb vist see päris koduigatsus. Aga samas see on rõõmus, sest varsti näemegi ju. Nii natuke on jäänud.

ROPENDAMINE- Kaarel on väga ropendama hakanud ja koledasti rääkima.

puu tuleb peast välja

SÄÄSTUD: suht ümmargune null. Lihtsalt masendav. Ilmselt ei tohi sellest mõelda, ja tuleb seda raamatut lugeda, mis jänes tõi. Lihtsalt meeletult kallis on elu ja söök. Aga vast saab veel jala säästmise ukse vahele. Üldse käib üks meeletu jalgade ukse vahale saamine. Saaks vaid säästu ukse vahale, saaks vaid töö ukse vahele jne... Jõuan jälle selleni, et "Krissu jää vait" ja loe seda kollast raamatut, mis jänes tõi. Kõike on külluses. Isegi munakesi. 

TELEKAS: Meil on telekas. Ja see tähendab seda, et oleme tihti naelutatud teleka ette. Eriti minu arust Kaarel. Ja see teine, kes samal ajal näiteks arvutis on, kusjuures samaaegselt ka telekat vaadates, on zombi. See tähendab seda, raske on rääkida teisega, kui ise oled netis. Ei vasta, ja ei kuule ja ei näe. Ja siis teine on alati hädas tähelepanu võitmisega, sest teine on zombi. Ja siis muidugi tundub, et teisel on seal netis nii põnev, ja siis tahad rottida tema põnevust ja saada teada uusimaid uudiseid.  Aga siis teine ei taha anda! Mina näiteks tahan mõnda põnevust ainult endale hoida, sest niikuinii me teeme kõike koos. Ja siis on hea mingi sala-asi, mida ise tead...

munakesed=)

JONN: mina olen emotsionaalselt ilmselt natuke raskemini käsitletav praegu. Töö otsimine on segatud hirmu ja sellega, et kas ma ikka olen piisavad hea, ja kas ma ikka näen piisavalt vaeva jne...(Jälle raamatu lugemise koht ilmselt=)) Samal ajal  kui Kaarel ootab kuni töö temani tuleb. (Ilmselt tuligi, sest need kaks poissi, kes siia majja kohe sisse kolivad töötavad ühe silla ehituse peal- MIS ON KODU LÄHEDAL ja üks ütles, et ilmselt on tööd pakkuda) Ja siis me vahel elame üksteise peal välja ka kõike. Näiteks peale kolme nädalat autosõitu ja kõrvuti olemist autos ja nii edasi ja nii edasi.... siis me lihtsalt enne Adelaide'i jõudmist röökisime veidi. Sai hea=)

Aga ilusaid munadepühi teile ja kallistused!=)

Keedan praegu kisselli. Sama, mida emme pühade ajal keetis!
Emme igatsus on küll...

Reisukas

No tere Muskad!

Tegime keedumune

No nüüd  ausalt, et täitsa koduigatus on. Ilmselt on see kadedus kaa, et teil kevad tuleb, ja te olete nii vaprad olnud ja suutnud talve üle elada! Muidugi ilmselt seda Kaarli postitusest me jäämegi ootama. Praegu ta südame rahuga magab mul siin kõrval. Me ju eelmine laupäev alustasime oma trippi! Seeda oleme 5 ööd maganud enda kallis autos ja tänane  öö oli essa hostelis. Mina olen üldse praegu üleval, sest mul hakkas voodis magamisest selg täiega valutama :D

  

On jah peal. Ilmselt seetõttu, et nüüd oleme täitsa rändurid ju! Oleme siis sõitnud lõuna poole! Suurim muutus on see, et reaalselt palju külmem on ja rohelism. Siin on vaja pusa ja õhtul ka pikki pükse. Lehmad on kirjud ja söövad rohelistel karjamaadel. Lambad ei kaabi ja metsad on siin! Viige ennast nüüd oma kujutluses Karupoeg Puhhi juttudesse ja tuletage meelde, kuidas Puhh kinni jäi Jänku juurde. Ja nüüd tuletage meelde, milline oli see puu, mille sisse ta kinni jäi- selline suur. Või siis sõrmusteisanda fännid- teid on kindlasti palju :D- kujutage ette seda kampa puid, kes elusad olid. No sellised puud ongi siin. Sellised suured suured- 60 m  kõrged, jämedad, puukoor on nagu nahk ja suured käigud on ka vahel sees! Me käisime mingil tree-top-walkil. See on selline, et teerada on tõmmatud sellise suure metsa kohale, kus mõned puud on üle 60 meetri pikad, ja siis vaatad seal neid puid. Täitsa teistmoodi ikka. Ja siis veel see, et see puit on mega kõva. Tõesti, nagu kivi!

Söögi alla ja peale=) Raide lahesopike. Aga aku sai
tühjaks ja raide pilte pole:(

Igaljuhul me eile jõudsime sellisesse linna, nagu Albany.  ütlesin kohe Kaarlile ära, et minu poolest me võiks vabalt siin elada. Selline tore linnake. Mingi 30 000 elanikku. Poed ja elu käb. Autod ja inimesed. Nüüd vb teemegi nii, et elame siin hostelis paar päeva viimaste reisirahade eest, sest nagu alati, neelab reisuke rohem, kui talle on ette nähtud, ja siis on meil vaja ilmselt rutem töö leida. Kui me siia jääme, siis järgmise nädala alguses ma leian endale töö ja Kaarel  samuti! Väga tore linnake on!

Aga reisiga on ikka nii, et pildid ütlevad rohkem, kui.... tuhat sõnaaaa: D  pilte, et tuleks meelde, millest rääkida... Nii meie auto on küll meie kindlus! See on nagu rand! Seal on lihtsalt meeletus koguses liiva. Peaaegu nii, et kui ukse lahti teed, voolab liiv välja! See on siis palgaks selle eest, et oleme iga päev ookeani ääres käinud! Isegi surfamas käisime! JAA, ka mina:D Kuigi vahepeal ma väsisin ära, ja siis lained jälle loksutasid mind nagu kaltsunukku madalas vees, teised kaugel surfasid. Tõesti, ma nii proovisin nende juurde minna, aga siis tuli laine, ja oled seal oma-mai-tea-kahe-meetrise-surfilauaga ja siis laine lihtsalt viib su vähemalt 5 meetrit tagasi ja "alga aga jälle otsast peale!" Aga Kaarel muidugi esimese korraga kohe kõpsti laual püsti. Minul läks ikka paar korda aega...

Nii teeme süüa

Nii... mulle ikka meedivad elusad loomad. Ma lähen hästi elevile, kui saab loomi katsuda. (Siin hostelis on ka koer ja kass, ja neile saab pai teha!=)) Ja ilmselt kui Kaarli jaoks oli surfamine suur asi, siis minu jaoks oli suur asi see, kui tee ääres olid laamad! Ja neile sai lähedale minna ja pai teha! Või kui ühes rannas elasid rai-kalad ja neid sai silitada! Kaarel väga minu meelest ei ole selline "Hõissa-lähme-võõraid-loomakesi-kohe-silitama!" aga mina selle eest olen. Vahel ma pean teda lausa manguma, et ta ka tuleks. Näiteks, kui suuri raisid sai silitada. No tõesti osad olid nagu ligi 2 meetrse tiivaulatusega! Nad tulid randa kambaga, sest vahel nad said sealt süüa! No igaljuhul olin mina kohe kõpsti neid silimas, aga Kaarlit ma pidin manguma, et ta ka tuleks!Aga siis ta tuli, ja puutus ära

 ja minu arust oli tal hea meel.=) Nad on imepehmed, sellised kohevad a natuke limased aga üldse mitte ebameeldivad. Aga üritus, mis pekki läks oli delfiinivaatlus. Mitteärilisel eesmärgil tegutsev ühing siis pakkus võimalust maksta raha, et saad randa minna vaatama, et kas näed delfiine. Kassas oldi jutuga, et nad tõesti võivad tulla, et tavaliselt nad enne kella 12 tulevad, aga no midagi. See ei läinud korda, nii, et delfiine ma pole veel näinud. Ja vaaladel "pole hooaeg". A ja muidugi Kaarli pildistamisoskus. Laamadest on mul pakkuda ainult selliseid pilte, kus laamad on tagurpidi, VÕI võõra naisega (mina natuke eemal olin nunnu ja silitasin ühte laamat) ja rai-kaladest pole ka pilti, sest aku sa tühjaks. :D

Uskuge, ma olen pildist natuke
vasakul pool, silitan seda tumedat laamat.

ok... No selle tõttu ma olingi raide üle väga rõõmus... ja laamade. 

Kõige uhkem magustoit ja vein.

Muidugi, kui ma siin veel pilte vaatan, siis ookeani vaated söögi alla ja söögi peale. Käisime veel kayakitamas, mis oli suht igav, kuigi pildi pealt tundub lahe, ja sis käisime Margaret Riveris wine tastingul. See on selline veiniregioon, et kui autoga sõidad, siis mõlemal pool teed on viinamarja kasvandused ja igale poole võid sisse sõita ja siis antakse veini maitsta. Ja ühes kohas me ostsime pärast veel magustoitu ja veini ka. See oli minu elu kõige uhkem magustoit. Pavlova. Aa a HUla-BUla- baaris käisime kaa. Seal sain enda uhkeima kokteili!

Ja lõbustuspargis käisime kaa. Praegu siin piltide pealt vaatasin. Selline vee- ja lõbustuspark nagu. Mina muidugi arvasin, et olen mega kõva käsi lõbustuspargis. Seal oli mingi selline atraktsioon mis põhimõtteliselt sind  igat pidi keerutab nagu tsentrifuug ja siis käib veel ise kaa ringi. Eniveis,mulle tundus see meeletult lõbus. Kaarlile alguses mitte. Ma siis mangusin, et "lähme, lähme, kui sina ei tule siis ma lähen üksi!Ja see on nii lõbuuuuus!:D) No ja muidugi ta tuli.

 Kui see masin tööle pandi, siis mina tahtsin kohe maha. Ja suur osa ülejäänud päevast ja õhtust oli mul "süda paha" - asi, millega Kaarel ilmselt varem pole väga kokku puutunud  ja siis teda ajab natuke närvi, kui minul on süda paha:D Aga kokkuvõttes tegi see minul südame pahaks, ja Kaarel nagu nautis seda rohkemgi kui mina:D

      

Meie kodu- pakendite pidu!

Aga autoga oleme küll igal pool maganud, Nüüd oleme juba trahvi ka saanud, sest igal pool nimelt autos magada ei või. Meil on väike gaasiplii ka ostetud ja kastrul, ise teeme süüa. Meie auto ON ilma kahtlusteta nagu maja ratastel.

Ma paar ööd tagasi nägin Heiki Nabi (maadleja) naist unes, käis  seal mingitel atleedivõistlustel (elu24 hoiab ikka kõigega kursis :D) ja siis ta motiveeris mind unes trenni tegema hakkama... :D Ma lähen siis täna jooksma. Üle saja aasta. Oi seda piimhappepidu homme! 

Nüüd ongi õige aeg Veikot tervitada, ja soovida talle ilusaid unenägusid! (Seda blogi loetakse nimelt Veikole unejutuks:DJa ikka kõiki ja kõike tervitaks!

Vanaema ka!

Kaarel ütles, et ta teeb mõne postituse mõni päev. Mis siis muud, kui jääge lainele:D

Kallid-mallid- hiire-kallid!

Hõissa!

Hõissa, hõissa ja Hurraa-raa-raa!

Hommikusöök

Täna on siis see kauaoodatud päev, kui me siit kõnnumaalt ja kolkast ära lähme. Algab meie maailma ägedaim tripp, mis on nii lõbus, täis põnevaid seikluseid ja lisaks me saame terve tripi jooksul veel hästi läbi ka! ( see juba tehti mulle selgeks, et see sõltub ikka sellest, et mina pean lihtsalt normaalne olema ja siis see ongi võimalik :D)

Võiks ju arvata, et mina nagu tubli mesilane tiirutan mööda maja ja kõik on pakitud ja olen klaar ja Kaarel tassib veel viimaseid asjakesi meie puhta ja läikiva auto peale ja sõit võiks alata... Aga, aga, aga :D 

Ma ärkasin üles, sest mule on normikas olla. Kaarel veel lebab voodis, ja pole seda nägu, et niipea üles tulla. KÕIK asjad on laiali ja seda, et me täna siit ära lähme näitab vaid kolm tühja kasti toanurgas. Eile olime roadhouses nagu viimasel õhtul ja siis täna on natuke halb meil=) Sellised seosed siis...

Mis muidu?

Hobused ja eeslid

Täna algab tripp. Essa plaan on minna Perthi,  mina saakisn endale pika kleidi osta. Edasiseid kindlaid plaane reisi jooksul väga pole :D  No marsruut on lõunasse ja siis ida poole- linnad on nagu paigas. Ja ilmselt lõpetame seal, kuhu Kaarel töö saab. Aga sellele veel ei taha mõelda, sest "küll saab!" praegu on see elevus, et esimene suurem peatükk on läbi! Lõuna pool pidi loodus ka teine olema. Isegi roheline ja värki. PÄÄRIS hea vaheldus kuivadele kõnnumaadele, hallidele kaapivatele lammastele ja punasele tolmule.

UUS LOOMAKE: Hästi läks. Tatsasime paljajalu siis ringi maja ees -seal,  kus me ikka pea igal öösel poolunes koperdame enamasti paljajalu wc-sse. Ja seal ta oli. Suht pime oli ka, ja siis Kaarel moblaga näitas valgust, et "Krissu tule vaata, seda elukat me polegi veel näinud!" Ja ütleme nii, et seal ta oli. Täpselt nagu filmis. ehk suure tikutopsi pikkune, aga siiski täiesti klassikaline... Skorpion! Päris ära ehmatas, ma nagu ei arvanud, et nad siin on, või et nad üldse kuskil vabalt on- pigem elavad nad filmides või akvaariumis. Vist on piiratud mõtlemine :D aga tõesti, sellisel hetkel lihtsalt avastad, et polegi väga mõelnud nii, et ta võiks kuskil mujal olla . Eriti veel sinu pühal territooriumil.

Mina ja Pat!Minu ja Karla vaieldamatu lemmik.
Kõige lõbusam vanamees, keda olen kohanud!
(eriti purjakil olekus=))

Ma siis võtsin pulga, et teda sorkida, et ikka näha, kuidas see uus loom liigub (Kus see mõistus küll tuleb aga no sellekski, et teile rääkida, kuidas ta siis liikus :D) Ja nii põnev oli. (Mul on vist vajadus alati järgi uurida, kuidas mingi loom liigub) Ühesõnaga ta liikus nagu filmis, nagu robot. Edasi- tagasi tõk-tõk-tõk-tõk-tõk. Jalad ja käed (:D) käisid mega sujuvalt ja ta nagu libises! Ja see astel oli ikka nii, et saaks virutada. Aga ta oli küll väga kannatlik isend, sest ta küll agressiivne polnud. Tahtis hoopis ära joosta, aga kui mina muidugi tajusin, et ta liiga ei tee, siis ma veelgi enam tahtsin uurida, et ooo, mis saab. Aga lõpuks ma tokiga tõukasin teda, kuni ta maja alla läks. Mida ei näe, seda pole olemas:D  Põranda all on siis muidu skorpionid, redbackid( need  ämblikud, kes võivad tappa) ja bobtailid.

Issi, need ongi need
 uued-jubedad-aga-mulle-meeldivad-stiili-prillid, ju!
=)

GERDALE ja ÜLLELE maiuspala : Kirjutaksin kohe eralaldi peatüki, kuna te nii kardate ämblikke. Nimelt, siis kui ma koristasin erinevates majades, siis minu ülesandeks oli ämblikuvõrke ära pühkida. Selle jaoks on siin maal kohe spetsiaalsed ümarad ja kohevad harjakesed, mis on pika pika varrega. Ja sii sellega pühid lagesid. Küünitad ja pühid, vehid ja silid. Ja siis kukuvad osad ämblikud  ja nende võrgud lihtsalt alla sulle peale. Enamasti need klassikalised koibikud. Kui ma seda tegin, siis oli küll hea meel, et ma neid ei karda väga. Ma kujutasin ette, kuidas teie seda teeksite kiljudes, ja tundsin ennast eriti vaprana :D

Eelmine pühapäev käisime mingis kloostris, kus nad kasvatavad oliive ja teevad veini. Siin on see nagu mingi mega suur asi. 1862 tulid mingid kaks Hispaania munka ja lõid asustuse siia. Aga mind jättis kuidagi külmaks. Aga siis on see nagu mega vau, et oo kui vana asustus.

Leiutajate majarahvas kolis sisse!

Aga ausalt väga muud uudist pole, aga kohe ilmselt hakkab tekkima,  Kaarel kunagi ärkab. Eks  ma siis proovin ka kätte võtta, ja korragi midagi kirjutada, ja proovin Kaarlit tagasi hoida, et ta lobapidamatus blogi liiga üheülbaliseks ei teeks=)

Ehk siis teiste sõnadega, loodame siin praegu kõik koos, et ka Kaarel kunagi midagi kirjutab. Aga praegu ta magab :D 

Jääme siis kenasti kõik järgmiseid postitusi ootama- see ju tähendab seda, et vahepeal ON midagi juhtunud, millest kirjutada :D

Ajan Kaarli üles varsti!Käisin just võtsin ta mobla, et teile pilte laadida, magas küll, nagu inglikene=)

Tsau, ja kallid!

Kuulsin, et kevad hiilib... Veab teil!:)

HEAD AEGA PUNASED KRUUSATEED KÕNNUMAA!=)

=)

Seda, et ...

Head Valentini mulle!=)

...Kaarel alles paar päeva millegi peale ütles mulle, et "Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama!" (kindlasti kaks korda) Ja siis mul tuli kohe nii eredalt meelde kooliaeg, kui kontrolltöid sai tehtud. Eriti need mata omad. Ja siis õpetaja oli tunni lõpuks, et "Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama!" Iga kord ajab mulle naeru näole, isegi kui omaette ütlen seda:D

 See blogi on kirjutatud kahes jaos- üks täna ja teine varem veits...

Nii... klaar, mis siis uudist kah on? Eriti suurt midagi. Selline klassikaline maaelu. Töö ja kodu. Vahepeal olen saanud suht popiks koristajaks. See nädal töötan ühe hästi toreda noore ema heaks. Eelmine nädal pesin aknaid selle farmeri naise heaks, kelle jaoks Kaarel töötas. (Appi ma tunnen, kuidas juba natuke eesti keel imelikuks läheb. ) Aga järgmine nädal ma töötan ühe snoobi jaoks. Vähemalt Rebecca ütles, et ta on selline aadlik.  näha, mida ma seal siis koristan. Ja minu koristaja tähetund tipnes natuke aega tagasi, kui ma sain sõnumi, et kas mina olen cleaning service? Ja siis ma vastasin, et ma olen Kristiina, aga ma võin koristada :D Ja siis tuli välja, et see, kes sõnumi saatis, oli üks politsei! Kes elab koos kahe teise politseiga(!) Mooras, ja et kas ma võiksin neid kord nädalas koristamas käia:D Ma arvasin, et miks mitte, aga ütlesin, et ma lähen ju märtsis ära. Nüüd on vaikus. Eks paistab, kas saan kolme politseikiku majas koristada :D

Kaarli töö juures kutsa

Nii... mina ostsin endale vahepeal ülestõusmispühade munakesi ja iga hommik söön mõne ära Sellised värvilised munakesed. Ma mäletan, kui ma väike olin, siis ükskord oli ime! Me käisime jõulude ajal surnuaial ja kui tagasi tulime, olid postkastis need värvilised munakesed. Ja sellest ajast saadik mulle tekitavad nad nii elevust! Ja nüüd ma olen õnneks nii suur, et ma olen aru saanud, et ma võin neid endale ise osta. Kasvõi mitu pakki, kui ma tahan. Eelmisel aastal eests müüdi Milka omasid. Selliseid, millel olid praksuvad asjad sees. Ja need olid küll maailma parimad munakesed! Kui näete, siis ostke kindlasti. Praksusid suus! Aga see on juba teine jutt...

Mina sõitsin täna rattaga töölt koju, ja siin on ju see kuumalaine! Ja no niii raske on kuumaga sõita. Nagu kujutage ette kõige kuumemat ilma (40+) ja maantee (mis tähendab kuuma maantee tuult) Ja päike lagipeas ja. No reaalselt kui ma selle sõidu lõpetan (iga kord lootes, et kodukandi farmis inimesi pole, kes minu üle saaksin naerda, et "ohohoh rattaga siin sõidab.heheee" (ja mina pean näg tegema, et mis see 8 kilti kuumaga visata pole!) siis kui ma koduni jõuan ja ratta pealt maha saan ma lihtsalt vingerdan tuppa (sauna), et tilgake juua. Keha on no nii väss ja jalad on süldid. Kähku joon ja siis näeb minu rutiin ette seda, et ma pean kiriesti saama internetti, et äkki keegi on midagi kirjutanud kuskil ja siis lähen magama. Kuni kolmeni, sest siis pole võiamlik enam magada, sest liiga kuum on. Isegi puhuri ja konditsioneeriga:D  Ja siis ma lähen pessu ja siis proovin klaar olla. Panen riidesse, ja sean enda välimust, et adekvaatne olla. Ja sis ülejäänud aja, kuniks Kaarel tuleb, higistan enda välimuse laiali:D 

Kõnnumaa

Mina ei jõua enam ära oodata, kui me siis minema saame. Nagu natuke on magus ka see, et no viimased nädalad ja ei eales ei ela enam NIII tsivilisatsioonist väljas ja nii kuumas ja Austraalias. Ootan järgmiseid asju: tänavalaternaid õhtuti, inimesi, asutusi, jalutusvõimalusi ka pimedas, sportimisvõimalusi, autode hääli. Kujuta ette, et elad ja kõik on selline ümberringi

->

"Tutvust tegemas":D

Niii,  nüüd sellenädalasest suursündmusest- me käisime ratsutamas. Justnimelt! Ka Kaarel oli hobusel seljas! Ja koos me seal aedikus olime. Minul oli hallikas hobune, kes oli selline chill ja Kaarli hobune oli selline natuke närvilisem nooreke ja pruun. Põhimõtteliselt me lihtsal olime neil otsas ja meid veeti nende otsas mööda aedikut ringi. Vahepeal need toredad tüdrukud jooksid kaa, nii, et hobused olid samuti sunnitud tempot tõstma ja meie lihtsalt vappusime nende otsas, nagu täielikult hüppasime ja mina lõkerdasin ja Kaarel naeratas:)  (See oli tal essa kord ratsutada). 

Nagu ei olegi väga muud uut juttu.  Ametlikult 2 nädala pärast oleme siin läinud. Uskumatu!=)

Aga hakkame lõpetama, hakkame lõpetama!

                   Elu on ilus!

                  Kallid kõigile=)