Juttu!

No tere muskad!

Mõtlen siin, et mida kirjutada...

... Ilmselt on kõige suurem uudis see, et Kaarel hakkas tööl öövahetusi tegema. Kuuest õhtul kuueni hommikul ja lisaks veel 6 päeva nädalas. Eks sellega ongi raske harjuda. Keha tal harjub ja vaim. Lisaks veel mina harjun. Nüüd muudkui harjume. Turtsakamad oleme ka rohkem kui muidu, sest vässud ja tema on ööloom ja mina päeva oma. Seda ei tea, kaua ta öösel peab töötama, vast mõni kuu, aga see on ka kogemus omaette:)

Minul läheb tööl järjest paremini. Tunnen ennast mugavamalt  ja ei karda enam seda Itaalia restorani ka! Hakkasin seal juba kohvisidki tegema! Teises kohas saan töökaaslastega täitsa hästi läbi, ja  varsti nad on mul juba head tuttavad, kellega saaks väljagi minna. Aga häda on selles, et Kaarlil on ainuke vaba õhtu  ja  laupäeval, aga siis mina olen tihti tööl. Seega enamasti me näeme hommikul pool tundi. Mina olen siis unine ja pahur, et ta mu ligi tund enne kella üles sahmib ja tema natuke elevil, et tal sai töö läbi. Vaba ajaga on aga nii, et juhul, kui mul satub nädalasse üks vaba päev, siis ma pean teises toas olema, et tema saaks magada. Praegugi on nii, et mina pean 4 tunni pärast tööle minema juba, aga tema magab =)

Kui alguses ma mõtlesin et ooo mis väljakutse või proovikivi see reisuke ikka on, et kõik on põhimõtteliselt sama, mis kodus, siis nüüd nagu saan natuke haista seda kivi. Ikka on jah raskem, aga seda just sellearvelt, et koduigatsus on ja lähedasi pole. Ei ole nagu kohe kellegagi arutada asju. Mina küll ikka tahan jututada ja arutada sõbrannadega asju, aga sellekt tuleb skaip kokku leppida nii mõni päev enne...Ja nüüd veel see öövahetus. Tegelikult on see üks suur koos arenemine ja leplikumaks muutumine =)Kuigi ma olen kindel, et kui ükskõik teist, kes praegu seda loeb, oleks Kaarliga või minuga siin novembrist saati iga päev koos ja prooviks ennast teostada võhivõõras kohas, siis miskipärast pakun, et meelakkumisega seda ei võrreldaks. Muidugi olete alati siia oma kaasadega teretulnud:D

Loen seda õnnelikkuse raamatut, mis mulle pühadejänes tõi. "The happyness project". See on nagu ühe naise lugu sellest, kuidas ta aasta jooksul iga kuu mingile asjale pühendas, et enda elu õnnelikumaks muuta. Sellised toredad lihtsad asjad, mis just teda õnnelikumaks teeksid. Ja üks peatükk minule maiustamiseks oli rahast. Ja siis mul oli nii suur äratundmise rõõm...

 Seal ta jaotas inimesed ala- ja ülekulutajateks. Alakulutajad on need, kes ei osta midagi, enne, kui on ära lagunenud mingi asi, või kõdu seest enam pole võimalik seda üles leida. Igapäevased vajalikud asjad on kehvakese kvaliteediga, et asjad aetud saaks, aga mingit naudingut nende asjade kasutamine ei paku. Näiteks, et noo.... kähku mõni lihtne näide... näiteks et nuuskad WC-paberisse, nii, et ninaalune katki, kuigi nii hea oleks nuusata Zewa piparmündi pehmesse salfakasse. Aga kui poes oled, mõtled, et küll saab asja ära aetud, et ei hakka ostma. Või et oli ju küll mingeid pastakaid vedelemas, aga iga kord kui on vaja midagi kirjutada, siis ühtegi head pastakat pole, millega oleks hea ja nauding  kirjutada (Loodan, et vähemalt üks lugeja nõustub minuga, et nii suur vahe on pastakatel=)). Või minu lapsepõlvestki, et "valged sokid või pluusid lähevad mustaks". See on ju küll selline koht, et ... mõtled, et mismõttes=) Ja siis ei osta endale valgeid asju, sest "nad lähevad mustaks" kuigi tihti seisad kapi ees, ja tahaks midagi valget panna...

Ülekulutajad on need, kes tekitavad oma kodustest ruumidest ja sahtlitest osavalt laoruumid. Priiskavad igasse ilmakaarde ja tegelikult pole seal midagi vajalikku. Eestis eriti sellist asja ei kohta (välja arvatud mingid koduekstra soodukad või, või... mingid muud säästu jessikad, et oh, ma võtan mitu!( Mis teine kord lõppevad nt sellega, et sul on 4 sama seepi, aga peale teise kasutamist tahaks uut). Noh... aga siin on seda metsikult! Siin on selline tarbimine ja premeerimine ja kulutamine, et õudne!

Aga mina... siis ma tundsin endas küll väga selgelt ära alakulutaja. Just, et need igapäevased asjad nagu on nii, et "küll kuidagi saab" või "no, see pole küll täpselt see, mis vaja, aga see on nii odav!" Sellised õigustused, et mitte endale lubada tähtsaid asju, mida kasutades tunned naudingut. Kindlasti näiteks mu issi ei mõista, kuidas saab hambapastast rõõu tunda, või pastakast:) Aga mul on nii, et reaalselt, kui on see asi mis vaja, siis seda kasutades on alati hea tunne ja õnnemullike saab õhku juurde. Isegi igasugu uuringud, mis seal raamatus välja toodi tõestasid, kuidas õigesti kulutatud raha teeb inimesi õnnelikumaks (muidugi on see väga individuaalne, mis kedagi õnnelikuks teeb). Ja ühesõnaga, kui ma noor olin, siis ma mäletan, kuidas emme oli nagu grammafon, et ma ei oska oma asju hoida, et vedelevad jne. Aga nüüd on see teinud minust sellise, et ma liialt olen emotsionaalselt asjadega seotud- nt, kui tutikas puuder katki kukub, on liiga kurb. No nüüd ma ei saa juba aru, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan, aga igaljuhul sinna, et igapäevaselt vajalikud asjad tulebki kvaliteetsed valida, et nendest igapäevaselt saaks rõõmu tunda:) Ja see pole mingi priiskamine.

Ja siis mulle meelds üldse see lähenamine, et kasutada raha nii, et see õnnelikuks teeks ja et asju ei säästeta paremateks päevaeks, või et äkki kunagi... Ta tõi seal näite, kuidas kellelgi oli keegi lähedane teise ilma läinud, ja siis leidis enda kinditud hästi head mingid kreemid või rätikud kapist ilusti ära panduna... Kurb ju.. Ja siis võikski ju hoopis täna neid asju nautida ja rõõmu tunda! Kui kasutad oma head serviisi või võtad uued aiakindad vanade asemele, siis ongi päev selle võrra parem, mitte ei pea ootama mingid sündmust. Muisugi on see ka seotud asjade hoidmisega. Aga paremaid asju hoiadki paremini ju=) See on kõik seotud muidugi ka hetkes elamisega ja tänasest päevast rõõmu tundmisega, millega ma hoolega tegelen! Sest niikuinii läheb aeg sama kiiresti...

Kirjutan siin ju Ausi blogi. Ja ise kirjutan sellist juttu=) Aga see pidigi olema selline individuaalne jutt, mitte mingi reisiblogi austraalia köögist, kultuurist ja kombestikust... .)

Vot, aga neid mõtteid mõtlesingi siis praegu. Kaarel ikka magab, ja mina varsti tahaksin solvuda, et miks ta üles ei ärka, et ta saaks pärast ka magada, aga ... ikka peab ju kõigest aru saama =)

Ja tähistage emadepäeva kõige uhkemal viisil! Parima serviisi, lillede (missest, et alakulutajate arust nad närtsivad niikuinii ära) Ja veiniga! Uuringud näitavad, et need, kes veini joovad, on õnnelikumad ja elavad kauem ja neil on vähem stressi!=)


Kallid kõigile !

Krissu