Tere kõigile!=)
Nüüd pole küll sada aastat kirjutanud. Kui vahepeal väga kenasti ei läinud, siis nüüd on kõik vaikselt jälle paika loksumas. Mina saan palka, Kaarel sai töö. Aga eks ta ise pikemalt räägib:)
Nii... mis siis uudist? Saime tuttavaks ühe eestlastest paarikesega, kellega me oleme vahepeal kokku saanud ja igasugu asju teinud. Enamasti me teeme süüa, aga näiteks eelmine nädal käisime kalal! Me lausa läksime kalastuspoodi, ja ostsime meile punase uue spinningu. Olime oma 3 tundi kalal. Väiksed aasialased muudkui tõmbasid kala välja ookeanist, aga mida ei olnud, oli meie kalaõnn. Me olime kolme õngega, neljakesi ja keegi ei saanud kala. Pärast oli jahe ja nohune ainult!=) Tuli kohe meelde, kuidas vanaisaga väiksena kalal käisin, aga selle vahega, et vanaisa ei tulnud enne koju, kui kala sai :D
Nii... koduigatsus on enda kuju muutnud vähemalt minu jaoks.
Kuidagi tahaks skaipida ja helistada. Ma vist olen sellist sorti, et kui siia tulin, siis nagu blokkisin enda peas ära selle igatsuse. Aga nüüd, mida lähemale kojutulemise aeg tuleb, seda suurem rõõm tuleb põue! Mõtlen ikka ennast Eesti kohtadesse, küll memme juurde, Tagakülla ja Tartusse. Ja kuidagi nii hea tunne on sees, et need kohad olemas on, ja et täpselt need inimesed mul on, kes mind ootavad!=) Igaljuhul ootan teid ka kõiki väga ja tunnen, et kui tagasi tulen, siis jälle mõni aeg ilmselt vaatan teise pilguga kõigele. Nagu ikka peale mingit sellist teist kogemust mõtled prioriteetidele jne. Aga nagu teada, see läheb jälle mõne ajaga tavaliseks igapäevaseks rutiiniks!=)
Veel uudiseid, mis on veel segased. Me hakkame vb kolima. Sel juhul me koliksime linnnale lähemale, peaeagu kom-neli korda lähemale, kui praegu elame! Ja nende eestlastega kokku. Nad tahavad nii teha, et üürivad maja (üürisidki) Ja siis võtavad salaja üürilised sisse, et ise ei peaks nii palju maksma. Selline natuke sahmer mahmer=) Aga kuna Kallal on nii ehk naa auto, sis tal pole vahet, kas ta käib autoga 15 või 30 mintsa. Ja mina saaks kergemini tööl käia. Aga sellega on muidugi minul natuke keeruline ka, sest mul on siin ju kodu lähedal spordisaal, ja teises kohas oleks see mingi 4 km. Aga praegu ma tunnen, et see oleks jälle selline liikumise ja uue asja tunne, et annaks aga rohelise tule ja vaataks mis saab! Natuke kardan seda ka, et kuna meil ni tore on koos, ja naerame laginal ja teeme nalja, siis et kui elame koos, siis äkki jääb see argisemaks. Ja siis ei saa enam külas käia ja nagu kokku spetsiaalselt saada. No mündil on ikka mitu külge. Siinkohal luban, et hakkan tiheini blogi kirjutama, sest teie nii truult ikka ga päeva ligi 15-20 korda vaatate, et kas on tulnud!=)
Minu töö... töötan kahes kohas. Üks on parem kui teine. See parem on sokolaadikohvik. Selline, et kõikvõimalikud kuumad sokolaadid ja magustoidud. Selline, et mul on nagu see koht juba selge, ja saan tunda ennast mugavalt. Töökaaslased on imelised! Eile näiteks kallasin kuuma sokolaadi (piparmündi oma) ukse peale ja kukuasin ühe joogiklaasi killukesteks. Ja siis oli hästi palav ja ma hakkasin pühkima killukesi kokku ja mingi vana naine ilmus kuskilt välja ja siis seisis seal ja jalaga näitas mulle killukesi, et ma ühtegi kahe silma vahele ei jätaks. Aitäh talle :D
Nii... teine koht on Itaalia koht. Ja see on selline, et seal olen küll ebakindel. Seal on 71 lauda ja mõned halvad töötajad, kes on ülbed. Ja mina ei saa ega saa seda kohta veel hästi selgeks, sest neil on kõik toidud itaalia keeles ja tihti on väga kiire ja siis on selline närviline õhkkond, kus igaüks on enda eest väljas, mitte pole tiim. Näiteks eelime kord ma pidin nii vaeva nägema, et mitte nutma hakata. Seal on üks noormees, kes on nagu robot. Nagu ma teada sain, siis ta on seal ka ainult 2 kuud töötanud. Aga no seda, et ming kokk nii tuuri läheb kui kiire on, seda ma küll esimest korda nägin siin! Ta kukub siis kohe kamandama, et tavai tavai, mine mine, kiire kiire, go go go! Ja minule see asi ei meeldi, sest seline kamandamine automaatselt nagu tõstaks ta teenindajatest kõrgemale, nagu me alluks talle jooksuga tema sööke lauda kohale viies.
Ja siis ta oli mulle juba mitu korda nähvanud, ja siis mina ütlesin talle, et "hey, be nice to me!" Nagu hoiatavalt! Ja siis ühe korra ta tuli ja nähvas mulle, et ma oleks võinud ise mingi söögi ahju panna, et vaata kui kerge see oli, et ma oleks ise võinud vabalt selle ära teha. Aga minule pole keegi midagi näidanud ja mina pole mingi itaalia hamburgeri foccacia kokk, kes teab kõike mingitest imelikkudest liikuva põhjaga ahjudest, kust toidud välja libisevad. Ja siis mul sai mõõt täis. Ja ma ütlesin talle, et hei, tule siia! Äärmiselt käskival kõneviisil. Ja siis ta tuli, ja ma põrstasin talle, et mulle, et meeldi, kuidas ta minuga käitub. Ja siis tal pilk muutus, ja ta vabandas. Ja pärast vabandas veel privaatselt, et ta ongi seline ja midagi pole teha. Ja siis muidugi kallistas mind, peale seda, kui mina olin kostitanud vast paarisadat inimest 71 laua taga ja enda krunni kuivaks väänanud, mis pani mind veel erti kuidagi halvasti ja tühjaks pumbatuna tundma:D
Nii hea on praegu see, et Karla teeb hommiusööki ja mina ei tee. Kirjutan siin hoopis juttu... Meil on toataimekene ja muidu klaar elu. Minu kontol ei haiguta enam ümmargune null ja mõni palk on juba tulnud. Rahulikum on kohe olla. Eks ma läksikgi siis kergelt hulluks, kui mul raha polnud ja Kaarlil tööd ja mul tööl segased ajad ja üüri oli vaja maksta. Siis oli väga keeruline. Kaarel on ikka äärmiselt kannatlik minuga. Kiidan siinkohal. Meil on majakaaslastel see tahvelarvuti, ja siis saab pildiga ka skaipida, nii, et hakkame aga aegu kinni panema! Hoopis teine tera on ikka pildiga. Siis on nii hea seda soojust kodulaste silmadest vaadata, kui nad meild näevad =)
Kallid! Ja peatse kohtumiseni!
=)
